E, 3.10.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Olümpiablogi: sõbralikud sõdurid ja absurdiolukorrad vabatahtlikega

Mariel Gregor
Olümpiablogi: sõbralikud sõdurid ja absurdiolukorrad vabatahtlikega
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: SCANPIX

REEDE, 12. AUGUST

Raha kokkuhoiu tõttu on Rio mängudel vabatahtlike osakaal varasemate olümpiamängudega võrreldes suurem. Kahjuks väljendub see tihti ka selles, et vabatahtlikest ei ole mitte mingit tolku. Näiteks suure meediakeskuse transpordisõlme juures igas peatuses seisvad vabatahtlikud peaksid andma pressile infot, millal ja kuhu bussid lähevad, ent esiteks ei saa 95 protsenti neist inglise keelest üldse aru ja teiseks pole neil enamasti halli aimugi, kuhu või millal mõni buss võiks liikuda.

Tihti annavad nad rõõmsa pealiigutusega ja «jah-jah» kinnitusega aga hoopis valeinfot, öeldes, et konkreetne buss sõidab kindlasse kohta. Sama seis on bussijuhtidega, kelle seas on ikka väga värvikaid kujusid. Paar päeva tagasi USA ja Austraalia korvpallimängule minnes tuli kolleegidega õnne tänada, et eakas bussijuht kellelegi otsa ei sõitnud.

Meid pidevalt üle õla vaadanud ja emotsionaalselt monoloogi pidanud mees nägi tee ääres olnud liiklusreguleerijat viimasel hetkel ja pidurdas nii, et bussitäis meediainimesi peaaegu pikali kukkus. Ise mugistas seepeale vaid naerda ja jätkas selja taha vahtimist.

Märksõnad
Tagasi üles