Boris: kirega ja lutsukivina ehk maarott vee peal

14. august 2016, 23:59

3 min lugemist

Maapoisina juhuslikult surfamise peale sattunud Boris tahaks Eestis sel ala kõrgele kohale jõuda, kaitseliidus õpetab ta seda ala lastelegi. FOTO: Sander Ilvest

Eesti-ukraina verd Boris Ljubtšenko räägib, et tahaks näha 30-meetrist lainet. «Ma ei tea, kas julgeksin sellele sõitma minna, aga näha tahaks,» ütleb ta ja tema elavad silmad tarduvad unistusehetkeks, mõeldes end kaugele Portugali rannikule.

Tellijale

«Olen puhas maarott,» tuleb Tamsalust pärit Boris tagasi tuulisesse Eestimaa õhtusse. Kohtume Tallinnas Telliskivis ühes hipilikus pubis, kui Boris on teel Hiiumaalt oma viimaste aastate koju Väike-Maarjasse. Alustuseks teatab ta, et kolib peagi Hiiumaale, sest ta on leidnud sealt imeilusa heledapäise põlishiidlannast Liisa. Ja Hiiumaa Ristna rand on teatatavasti surfarite paradiis Eestis ning just olid seal sellised tuuled ja lained, millest iga lainelaudur unistab.

Boris on oma ema-isa ainukene, väga oodatud poeg. Tüüpiline segapere, kus üks vanem oli tulnud välismaalt. «Nõukogude Liidust,» täpsustab Boris 25-aastase jaoks välismaa mõiste. Boris ei olnud kindlasti mitte kõige kergem poiss üles kasvatada. «Algus oli päris hea, aga viiendas-kuuendas klassis hakkas juba allapoole minema,» võtab Boris siira otsekohesusega oma lapsepõlve kokku.