Eesti-ukraina verd Boris Ljubtšenko räägib, et tahaks näha 30-meetrist lainet. «Ma ei tea, kas julgeksin sellele sõitma minna, aga näha tahaks,» ütleb ta ja tema elavad silmad tarduvad unistusehetkeks, mõeldes end kaugele Portugali rannikule.
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Boris: kirega ja lutsukivina ehk maarott vee peal
«Olen puhas maarott,» tuleb Tamsalust pärit Boris tagasi tuulisesse Eestimaa õhtusse. Kohtume Tallinnas Telliskivis ühes hipilikus pubis, kui Boris on teel Hiiumaalt oma viimaste aastate koju Väike-Maarjasse. Alustuseks teatab ta, et kolib peagi Hiiumaale, sest ta on leidnud sealt imeilusa heledapäise põlishiidlannast Liisa. Ja Hiiumaa Ristna rand on teatatavasti surfarite paradiis Eestis ning just olid seal sellised tuuled ja lained, millest iga lainelaudur unistab.
