Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Vabadus ähvardas tappa spordihuvi

Noor perekond punaaja lõpus TRÜ staadionil. FOTO: Erakogu

Nõukogude võimu väidetavalt viljastavates tingimustes puhkes spordiharrastus rahva seas tõepoolest õitsele. Taasiseseisvumisega kaasnes ses vallas piltlikult öeldes jääaeg.

Joosta vaenulikus Ameerikas suurel Los Angelese maratonil – selline lootus kuulus nõukogude ajal utoopia valda. Aga tuuled pöördusid.

1988. aasta sügisel, kui taasiseseisvumiseni jäi veel ligi kolm aastat, tegi Eesti aukonsul USAs Jaak Treiman ettepaneku, et Eesti saadaks mõned sportlased LAsse kuulsale jooksuüritusele. Ega suurvõistluse korraldajad sellest vaimustuses olnud, sest olid osalema kutsunud ka liidu koondise. Seda, et ühest riigist tuleb starti kaks esindust, polnud ette nähtud. Aga kui Treiman tuletas ameeriklastele meelde Eesti okupeerimise mittetunnustamise poliitikat, langesid nonde vastuväited ära. Viis Eesti pikamaajooksjat said LAs startida Eesti esindajatena.

Kuid selleks, et üldse starti saada, tuli esmalt liidust välja pääseda. Rein Valdmaa, üks viisikust, nüüdne kindlustusnõustaja, mäletab, et isegi päev enne kavandatud väljalendu 1989. aasta varakevadel polnud kindel, kas viisa ikkagi antakse. Selle hankimiseks tuli sõita Peterburi, toonasesse Leningradi.

Viisa õnneks sai. Järgmisel päeval väljus lend Ameerika poole.

Valdmaa jooksis LA rohkem kui 30-kraadises leitsakus eestlastest parima aja 2:21.47.

Ja kui tuleval hooaja, 1990. aasta sügisel said mitmed Eesti jooksjad, nende seas ka Valdmaa, osaleda prestiižikal New Yorgi maratonil, näis see veelkordne kinnitus, et nüüd on lõpuks läinud piirid lahti ning edaspidi saavad asjad minna spordis ainult ilusamaks, rõõmsamaks ja paremaks.

Ei läinud. Igatahes Valdmaale küll mitte. Aastatega süvenenud põlvetrauma sundis teda minema operatsioonile ning vabanenud Eestis ja Eesti eest jäidki tal loodetud suured jooksud tegemata.

Üllataval kombel ei toonud Eesti vabanemine kaasa õitsengut ka Eesti tervise- ja harrastusspordis. Sealgi edenesid asjalood samuti, nagu läks Valdmaaga: nõukogude aja paljutõotavale finišisirgele, kus rahva- ja massispordiüritused muutusid vaat et üldrahvalikuks laulupeoks, järgnes taasiseseisvunud Eestis, vabaduse toonud tormituulte raugedes olukord, kus harrastussport hakkas ilmutama lausa väljasuremise märke.

Raha saab saatuslikuks

Hüppame nüüd korraks suvest talve. Eesti rahvaspordi kauase esiürituse, Tartu suusamaratoni sõitis 1980. aastate keskel mitu talve järjest läbi ligi kümme tuhat inimest. Aga siis, tolle kümnendi kolmel viimasel aastal jäi tali viletsaks ning maraton pidamata. Ja kui sama juhtus ka taasiseseisvunud aja esimese maratoniga, saabus vähikäik. 1993. aasta talvel läbis Tartu maratoni vähem kui tuhat inimest ning kogu järgneva kümnendi oli omaaegne hiilgevõistlus iseenda hale vari: startijate arv jäi kahe ja kolme tuhande vahele.

Nüüdsed Tartu maratoni korraldajad teavad, et iga ärajäänud maraton vähendab järgmiseks aastaks inimeste indu sellest osa võtta. Ent osalejaskonna kiire, mitmekordne vähenemine viitab selgelt, et põhjus polnud üksnes ilmas.

Põhihäda, väidavad tollased korraldajad, peitus uue aja uues jumalas – rahas. Paljud aktiivsed inimesed suunasid oma energia spordist oma firma loomisse. Lisaks läks turumajanduse tingimustes korraliku varustuse soetamine üha kulukamaks. «Vene ajal oli Tartu maratoni osavõtumaks kolm rubla,» mäletab poolteist kümnendit maratoni peakorraldajaks olnud Rein Kamarik, «ja sellegi maksis enamasti kinni asutus.» Paljud asutused sõidutasid oma töötajad bussidega ka ühiselt maratoni starti.

«Maraton oli nõukogude ajal inimestele ainuke väljund, kuhu mindi iga hinna eest kohale,» lausub Alar Arukuusk, kes võttis Eesti aja hakul Kamarikult peakorraldaja koorma enda kanda. Ja sai kohe tunda, mida Eesti aeg tähendab.

«Kui nõukogude aeg sai otsa, siis partei käske ja raha enam ei tulnud,» kirjeldab Arukuusk, kes nüüd juhatab Tehvandi spordikeskust. «Siis tuli ise mõelda, kuidas end elus hoida.» Lahendus, nagu uuel ajal kombeks, oli luua klubi. Aga selleks, et klubi jaksaks suurt spordiüritust läbi viia, oli vaja raha. Raha saamiseks tuli omakorda hankida sponsoreid.

«Läksime firmade uste taha kätt väristama,» meenutab Arukuusk. «Kui sõpru oli, siis nemad toetasid. See oli peost suhu elamine, väga raske, aga kuidagi sai asjad jooksma. Koos sponsoritega tulid ka sponsorplakatid. Nõukogude ajal olid ainult punalipud kaunistuseks.»

Samasugune osalejate arvu drastiline vähenemine nagu suusamaratonil tabas vabas Eestis ka suuremaid jooksu- ja rattaüritusi. 20 kilomeetri pikkusel Tartu sügisjooksul lõi 1980. aastate keskel kaasa ligi poolteist tuhat inimest, aga 1990. aastate esimesel poolel ei leia võistluse protokollist isegi kahtsadat nime. Tartu rattaralli põhisõidul kahanesid need arvud sama ajaga rohkem kui kahelt tuhandelt napilt kahesajani. Põhjus, kinnitab Kamarik, ikka ja jälle rahas.

«Vene ajal ei tundnud kunagi rahamuresid,» ütleb ta. «Siis oli lihtne, sest ülevalt tulid käsud ja meie muudkui korraldasime.» Isegi osalejate toitlustamisega, mis oli keeruline küsimus peaaegu igale nõukogude aja inimesele, ei olnud Kamariku sõnul raskusi: ühiskondlikud toitlustusasutused ja ETKVLi juhid tulid alati appi.

Hoopis Eesti aja algul muutus rahvasportlaste söötmine-jootmine kaootiliseks. Kamarik mäletab, kuidas ühe rattaralli eel tuli seada toitlustuspunkt kusagile Räpina kanti. See käis ülepeakaela: mingist koolihoonest hangiti hommikul lauad ja pooljuhuslikud poisid, kaardi järgi otsiti koht, kus lauad maantee äärde üles seada, ja... mida topsi panna? Kiirkorras saadi ühest talust vett. Pärast sellist tohuvabohu, ei salga Kamarik, kõlasid soovitused, et niisuguse asjaajamise puhul on mõistlikum rattaralli korraldamine pigem ära lõpetada.

Külalistele piir kinni

Nõukogude aja lõpus kuulus rahva seas populaarsemate alade tippu ka orienteerumine. Ilvesteatel, orienteerujate aasta tippsündmusel, osales 1989. aasta suvel ligi neli tuhat inimest. Neist paljud saabusid Eestimaa metsadesse võistlema isegi Venemaalt Kaug-Idast ja Siberist. «Üle liidu tuldi kokku, nii et mets joosti lausa maha,» räägib Eesti orienteerujate tollane eestvedaja Kalju Vaikjärv, nüüdne pensionär. «Mõnel pool joosti suuremad teed sisse, kui metsatöömasinatega tehtud.»

Minija Pääslane, ametilt perearst, on toda Ilvesteate tippaastat kirjeldanud ajakirjas Orienteeruja nii: «Toiduvarud võeti suuresti kodust kaasa, hangiti aga ka autopoest lisa. Poest sai osta defitsiitset kraami – vorsti ja magusat kohupiimapastat rosinatega, mida pandi kulbiga, lurtsti, pakkepaberist keeratud tuutu sisse. Juba enne autopoe saabumist tekkis nõukogude inimestele nii harjumuspärane järjekord.

Oli pisiettevõtluse ärkamise aeg. Laagri kesksele lagendikule kerkisid putkad ja improviseeritud müügiletid, kus sai osta suveniire, orienteerumiskaarte, säärekaitseid ja käsitsi tehtud kompasse. Põhitegija oli teeninduskooperatiiv Ilves, kes müüs võistluse logoga särke, peapaelu ja plakateid. Väga nõutud oli oma riietele võistluslogo trükkimine.»

Ilvesteate rahvarohke hiilgeaeg jäi paraku üürikeseks. Niipea kui Eesti taasiseseisvus, läks idapiir kinni. Unistus, et menukal võistlusel asendavad venelasi külalised läänest, ennekõike Skandinaaviast, jäigi unistuseks. 1992. aasta suvel saabus Võrumaal peetud Ilvesteatele kümme korda vähem osalejaid kui kõigest kolm aastat varem – alla neljasaja.

Ka Vaikjärv, nagu enamik tollaseid toimekaid inimesi, läks spordi juurest edasi uutele radadele. Ta asutas kunsti-, kooli- ja bürootarvete firma Vunder. See nõudis Vaikjärve sõnul kuni 120 protsenti tema energiast. «Vaja oli tööd teha, kõik läks elus kallimaks,» lisab ta. Siiski kulus veel kaks aastat, enne kui Vaikjärv leidis, kellele anda üle Eesti Orienteerumisliidu presidendi teatepulk.

Kümme, võib-olla koguni viisteist aastat pärast Eesti taasiseseisvumist ei jõudnud Vaikjärv vabas Eestis enam kordagi metsa. Lemmikharrastus jäi unarusse. Nagu tuhandetel teistelgi.

------

Ajalootolmuga kaetud algus

Kaks uue aja spordiala, rulluisutamine ja rataste maastikusõit, on saanud viimasel ajal nii populaarseks, et tekib tunne, justkui oleks neid Eestis iidamast-aadamast harrastatud.

See tunne petab.

Esimesi maastikurattavõistlusi hakati siinmail pidama vähem kui kaks kümnendit tagasi, alles eelmise sajandi lõpus. Tartu rattamaraton toimus esimest korda 1998. aasta sügisel. On iseküsimus, kas see oli ka kogu Eestis omasuguste seas esimene. Endine tippsuusataja Urmas Välbe, nüüdne Vene suusakoondise määrdemees, kes käis 1990. aastate lõpus korra maastikusõidu MM-võistlustel, ei suuda meenutada aastast 1997 ühtki Eestis peetud maastikuvõistlust, küll aga pakub, et veidi enne Tartu rattamaratoni toimus rattamaraton Karksi-Nuias.

Rulluisutamise jõudmine Eestisse on kaetud veelgi paksema ajaloolooriga. Paljud innukad rulluisutajad pakuvad, et ala algusajaks võib lugeda profisuusatajaile mõeldud suvist Saku Suverulli Otepääl, kus 1990. aastate teises pooles lülitati kavva ka rulluisutamine.

Surfhouse’i eestvedaja Raoul Burmann mäletab, et hakkas Eestis ühe esimesena rulluiske müüma 1995. aastal. «Tolle aja kohta oli rulluisutamine efektne spordiala,» nendib ta.

Eesti parim rulluisutaja Kert Keskpaik meenutab, et sai oma esimesed nüüdisaegsed rulluisud 1994. aastal, kuid võistlema hakkas alles sajandivahetuse paiku.

«Kümmekond aastat oli see nišisport, viiekümne inimese äge värk,» lausub rulluisuliidu peasekretär Jaanus Ritson.

Nonde ägedate seas oli ägedaim endine suusamees Välbe, kes püsis rulluisutajana aastaid Eestis võitmatuna. «Allar Levandi andis mulle kord rullid alla,» meenutab Välbe aastat 1998, «et mine ja proovi. Mulle istus.» Toona, kui ta alustas, oli rulluisutamine tema väitel Eestis sisuliselt olematu ala.

Ala üheks pioneeriks Eestis võib ilmselt pidada Eesti Energia teadus- ja arendusjuhti Indrek Aarnat, kes avastas rulluisutamise enne 1990. aastate keskpaika Ameerikas ülikoolis õppides. Sealse tudengina käis ta Atlantas koguni 135 kilomeetri pikkusel võistlusel. Äkki võib seda lugeda Eesti rulluisutajate ajaloo esimeseks tähiseks?

Priit Pullerits

-----

Mustast minevikust äratatud ala

Jalgpall, mis kuulub ametlikel andmeil ligi 20 000 harrastajaga Eesti populaarseimate spordialade esiritta, oli veerand sajandit tagasi, Eesti taasiseseisvumise aegu, marginaalne ala: kolmes liigas ja noortemeeskondades mängis heal juhul kokku vaid poolteist tuhat meest.

Lisaks oli jalgpall valdavalt venelaste sport. Seda harrastati peamiselt Ida-Virumaal ja Tallinnas – pealinnas olid igast viiest mängumehest neli venelased, kinnitab vaba Eesti jalgpalli ristiisa Aivar Pohlak –, vähem Pärnus, Tartus ja Viljandis.

Veelgi trööstitum oli jalgpallihuvi naiste seas. Tõsi, juba punaaja lõpus, 1989. aastal loodi naiskond Nõmme Chickens, kes mängis soomlannade ja rootslannade vastu ning kelle üks mängija osales koguni FC Flora meeste treeninguil. Sellegipoolest oli 1990. aastate algul naisjalgpallureid Pohlaku hinnangul vaid kakskümmend. «Ei, see arv on võib-olla liialdatud,» parandab ta end. «Pigem viisteist.» Siiski alustas Eesti naiste jalgpalliliiga juba aastal 1994.

Nõukogude aja lõpus oli jalgpallil selge osa venestamispoliitikas, kinnitab Pohlak. Eestlaste jalgpalli suretas nõukogude võim tema sõnul välja juba 1960. aastate lõpuks. «Ja kui Nõukogude Liit hakkas lagunema, võttis KGB vabariikide jalgpalliliidud oma kontrolli alla,» lisab ta.

Pohlakust sai Eesti Jalgpalli Liidu president aastal 1993. Ta võttis selge ja jõulise suuna jalgpalli arendamiseks eestlaste seas. Tagantjärele meenutades tõdeb ta, et tühjalt kohalt ehk paigus, kus nõukogude ajal polnud jalgpalli harrastatud, oli lihtsam oma kavatsusi ellu viia, sest seal polnud ees vana süsteemi esindajaid, nonde ellusuhtumist ega filosoofiat, mis sageli keskendus vaid endale mõnusa äraolemise kindlustamisele.

18.08.2016 22.08.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto