Põgenemine Lätti

Justin Petrone. Foto: Margus Ansu

Pärast sünnipäevapidu mu tütrele ja tema emale keerasin auto nina lõuna suunas. Sotsiaalmeedia oli just ärganud uudistele minu ametliku suhtestaatuse muutuse kohta, ja kuigi ma üritasin seda eirata, teadsin, et olen oma isiklikus elus jõudnud uude faasi – ma ei olnud seda faasi eales igatsenud, aga teadsin, et eesti küla uudishimulikud tundlad on sel päeval minu suunda keeratud. Ühesõnaga, mul oli vaja jalga lasta.

Esimene pikem peatus tuli Lätimaal Cēsises, mida mõned eestlased kutsuvad siiani Võnnuks, et tuletada endale meelde võimast võitu Saksa maavägede üle 1919. aastal. Esimest korda elus olin ma õnnelik, et olen Lätti jõudnud. Tõde on see, et kaks lõunapoolset Balti riiki – Läti ja Leedu – polnud mind mitte kunagi huvitanud. Tõsiasi, et nad räägivad teistmoodi keelt kui eestlased, tegi nad muidugi veel kaugemaks, muutes Eesti mu jaoks üksikuks saareks keset segast merd.

Ka eestlastel tunduvad olevat lätlaste suhtes vastuolulised tunded. Läti on justkui see partner, kelle õpetaja sulle koolis peotantsutunnis määrab, ja nüüd siis tammute koos samas rütmis, aga mingit suhtekeemiat teie vahel pole. Palju on ju räägitud Balti ühtsuse ideest ja lääne ajakirjad ikka viitavad «Baltimaadele», justkui oleks see üks ühtne geopoliitiline koht, mille vahelised piirid on vaid kosmeetilised. Samas teab enamik eestlasi oma lõunanaabrite keelest seni vaid ühte sõna: saldejums ehk «jäätis». Tõsi, on erandeid, näiteks mu hea tuttav Contra kirjutas oma aastatepikkusest kirest raamatu «Minu Läti» ja pursib isegi luuletada lõunanaabrite keeles. Aga enamikul mu eesti sõpradest ei ole ühtegi läti sõpra, ja tundub, et ainus põhjus, miks eestlased vahel Lätti satuvad, on mõni rahvusvaheline kontsert või Jurmala veekeskus ... ja muidugi ka mõni saldejums.