Sisukord
Arvamus
Postimees
17.08.2016
Eesti Dilbert Male Horoskoop Palju õnne Eesti lühiuudised Riigi õigusabi muutub kättesaadavamaks Kiltsis maandus esimene riigipiire ületanud droon Vanemad karistasid last autost väljaviskamisega (25) Piirangute kaotamine eeldab uute seakatkujuhtude puudumist Oliver Kruuda peeti maksukuriteos kahtlustatavana kinni (1) Kontoritöötajad tekitasid relvabuumi (2) Tillukesest Pisisaarest hiigelsuurde Bangkokki Eesti riigi taassünni päevast Paju lahinguväljale Mälumäng Õunaraksus käinud karu jäi fotograafile vahele Juba kolm päeva vaikust – TV3 väldib vastamist (1) Geenidopinguga üritatakse petmist varjata Majandus Kastein: minu lahkumine pole seotud Saku kehvade tulemustega (1) Ratsa rikkaks? Vaevalt küll Välismaa Putini ustav teener Anton Vaino lahkab universumi saladusi (4) Uurijate raske tee peavoolu Kampaaniameistri kahtlane minevik vähendab Trumpi võimalusi Rootsi välispoliitika ajab türklased marru (1) Trumpi leer sõbrustab Venemaaga Arvamus David Satter: nii Clintoni kui ka Trumpi võit oleks USA jaoks ühtviisi katastroof (7) Indrek Ibrus: EAS – impordi toetaja? Eva-Lotta Kivi: kes on parim festivalikorraldaja? Juhtkiri: relvastuv Eesti (3) Lugejate kirjad: presidendist, ajakirjandusest, Eesti asjast ja vabadusest Postimees 1993. aastal: keskfraktsioon ähvardab Indrek Kannikut vangimajaga Andres Kraas: uued tööstuspargid Ida-Virus – nagu surnud sea nuumamine (1) Sport Viimasel hetkel olümpiale saanud venelased eestlaste teel ees, hoiatusi ka ei anta Olümpiakillud: noor brasiillane üllatas Lavillenie'd, taevast lendas alla kaamera Peep Pahv: tants või tulemus? (25) Väärikalt kaotanud Nabi seisab teelahkmel Meeleheitlik viskumine ihaldatud kulla järele (1) Venelaste vastuolulised võidud poksiringis külvavad skandaale Alaska tipust Argentina lõunatipuni: vabatahtlikust võimlemisveterani seiklusrikas elutee Korvpalliturniiril püsib jätkuvalt õhus üks suur küsimus Terve elu sõbrad ja nüüd koos olümpial Tarbija Piimajoogid üllatavad oma suure suhkrusisaldusega Tartu Lõuna prefektuur saab mitukümmend uut autot Kooliaasta algus läheneb, tänavaremont kogub hoogu Maakool kasvab põgenike varal (1) Turumüüjad ei taha pidupäeval tööd teha Heljo Pikhof: muidumängudeks pole meil praegu aega (3) Märt Meesak: Reformierakond on hiljaks jäänud Kodutute kodu kaob visalt võõralt õuelt Raamatukogu ees valmib nägus väljak Vanemuine elab uue lavatehnika ootuses Varnja rahvas käib muuseumis vett võtmas, ukselink kaasas Kaptenipagunid sugu ei küsi (1) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Heljo Pikhof: muidumängudeks pole meil praegu aega

3 min lugemist
Heljo Pikhof FOTO: Riigikogu kantselei

Maailm on ärev. Samal ajal koguvad nii Eestis kui ka kaugemal populaarsust populistid. Miks see nii on? Millele peaksime Eestis mõtlema lähenevate presidendivalimiste eel?

Ei saa me läbi Lätita. Ma ei pea silmas üle piiri käivat osturallit, vaid head partnerriiki ennast; edasi ka Leedut, Poolat, Saksamaad … Kogu Euroopat.

Kuulumine Euroopa Liitu ja NATOsse, kümnetesse ja kümnetesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse on meie kui väikeriigi iseolemise ainus tagatis. Iseäranis praegusaja tormituultes, mis räsivad maid ja rahvaid.

Maailm ei ole enam see, mis sada või isegi kümme aastat tagasi. Olgu riigipiir tihedalt kinni või mitte, olgu Brexit või EKRE poliitikute populistlik mõttemäng – siis vist tingnimetusega Exit –, me kõik oleme tänapäeval kõigiga seotud. Seda mõistab igaüks, kel vähegi oidu peas.

Milleks siis hullutada inimesi mõttega, et pugegem põõsasse peitu, sest seal, tuulevarjus, on meil hea ning mõnus elada.

Mis siiski annab populismile hoogu – nii meil kui ka mujal? Võimujanu ühelt poolt, julgen arvata. Aga teisalt? Küllap rahulolematus praeguse ajaga: oli ju vanasti rohi ikka rohelisem.

Ometigi seda Euroopa kuld-ajastut, mida vanemad põlvkonnad veel mäletavad ja taga igatsevad, ei too keegi (loe: ükski silmakirjalik poliitik) tagasi. Kas või juba sel lihtsal põhjusel, et rahvastik vananeb, täisjõus töötegijate ja (nii laste kui ka vanade) ülalpeetavate suhtarv muutub nirumaks.

Toda, üleni heaolust pakatavat Euroopat saime meie siin tegelikult piiluda ainult läbi lukuaugu.

Ühendkuningriigi hääletasid suurelt jaolt Euroopa Liidust välja vanemaealised, väiksemast paigast pärit, madalama haridustasemega ja ehk pisut ajale jalgu jäänud inimesed. Sellega määrasid nad paljus ka oma noorte, haritud ja avarapilguliste kaasmaalaste tuleviku. Saatuse iroonia, kas pole?

Selle taustal oleks õpetlik heita pilk meie EKRE poolehoidjatele. Nende seas on ülekaalus pisku sissetuleku ja madalama haridustasemega mehed.

Nad ei siuna mitte ainult valitsust, vaid ühiskonna arengut, elu üldse. Nad ei tõrju mitte ainult võõramaalasi, vaid teisi inimesi üldse.

Jah, põhjust rahulolematuseks on Eestis küllaga. Inimeste elatustase on tõusnud aeglaselt ja ebavõrdsus sissetulekutes aasta-aastalt kasvanud. Meie rahvast viiendik elab tänini allpool suhtelise vaesuse piiri.

2014. aastaks jõudis Eesti siis Euroopa ebavõrdsuse edetabeli tippu (seda mõõdetakse Gini indeksiga). Me edestasime Lätit, Bulgaariat, Küprost, Kreekat, Rumeeniat …

Mõni ime siis, et osa rahvast on pettunud ja küsib õigusega: kas sellist Eestit me tahtsimegi?

Igapäevaelu ebakindlus õõnestab jalgealust ja võimendab kõiki muid hirme. See on viljakas pinnas, kuhu külvata Euroopa Liidu lõhkumise mõtteseemet.

Kui Saare- või Setomaa peaksid plaani Eestist lahku lüüa, siis on kaheldav, kas see mõte ületaks maailmameedia uudisekünnise. Sest Eesti ei ole ei Iiri- ega Šotimaa. Eesti ei ole Suurbritannia.

Populistlikule ajupesule aitab omalt poolt kaasa see, et Euroopa Liidu otsustusmehhanismid ei ole ühele lihtsurelikule ülearu arusaadavad  ning keerukas masinavärk jahvatab oh kui aeglaselt.

Selle asemel et ühtse Euroopa ideed maatasa materdada, peaksime hoopis muutma Euroopa Liidu toimemehhanismi lihtsamaks ning ka avatumaks.

Alternatiivi ju pole, vähemalt Eestile mitte. Mõru ajalugu on näidanud, et saame oma julgeoleku tagada ja riiki edendada ainult koos liitlastega.

Väikeriigid on suurtest tundlikumad aja voolule, ütles viisteist aastat tagasi riigikogu avaistungil president Lennart Meri. Meil on alati vähem aega.

Just nüüd on kõige rohkem vaja sisepoliitilist koosmeelt strateegiliste küsimuste otsustamisel ning ohutunnet ja tundlikkust rahvusvahelise olukorra ja Eesti asendi tajumisel.

Sestsaadik on muutused meie ümber aina pöördeid kogunud, aeg kappama pistnud.

Oma niigi nappi aega ja piiratud inimvara peaksime kasutama võimalikult konstruktiivselt. Pean silmas ka peatseid presidendivalimisi.

Miks me raiskame jõudu üksteisele vastandudes, poliitrehkendusi tehes, kui tähtis on ainult üks – leida riigi etteotsa too õige inimene, kes ei hakka esindama ei ennast, ei erakonda, vaid seisab targalt oma maa ja rahva huvide eest?

Seotud lood
    16.08.2016 18.08.2016
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto