Mida aeg edasi, seda rohkem on sport muutumas pealiskaudseks meelelahutuseks, kus tihtilugu polegi enam peamine tulemus, vaid miski muu. Sest kuidas seletada seda, et Rio olümpia naiste maratonijooksu eel ja järel pälvisid õed Luiged rohkem tähelepanu kui ükski teine Rios võistlev Eesti sportlane?
Raske on vaielda selle vastu, et kolmikute üheaegne olümpial võistlemine on erakordne sündmus. Mõistetav on ka neidude endi emotsioon – ilmselgelt seob ju neid kolme inimest hoopis sügavam side, kui üksikuna sündinud inimesed võivad aimata. Kindlasti on nende võistlemises midagi erakordset ka laiemas plaanis, kuid kas see kõik tähendab seda, et tulemuse poolest mitte midagi ütleva võistluse lõppedes peaks käituma nagu olümpiavõitjad?
Maratoni finišis defileerimine ja tantsimine – eriti veel olukorras, kus üks õdedest pidi vigastuse tõttu katkestama ja ülejäänud kaks kaotasid võitjale kümnete minutitega ja lõpetasid esisaja piiri lähedal – tekitas mulje, et sportlik tulemus polnudki nende jaoks kõige tähtsam. Oluline oli vaid iga hinna eest ennast näidata ja tekitada võimalikult palju meediakära. Teisisõnu, ennast müüa.
Rio olümpial on nähtud ka teisi tantsulembelisi sportlasi. Näiteks Kuuba raskekaalu maadleja Mijain Lopez Nunez. Kuid tema tants oli võitja, karjääri kolmanda olümpiakulla saanud mehe vallatus. Tema võib seda endale lubada, sest ta on oma ala maailma valitseja, kellel jäi matil konkurentide tolmutamisest üle veel piisavalt palju energiat.
Kuidas sai aga jääda jõudu tantsimiseks, kui seljataga oli olümpiamaraton? Olümpiavõistlus eeldab teadvusekaotuse piiril pingutamist – kas võidu, medali või võimalikult kõrge koha nimel. Rajal tuleb anda endast kõik, viimse piisani, ning oluline on ka see, kas lõpetad 10. või 30. kohaga.
Heaks eeskujuks on sõudjad, kellel on imepärane oskus sõita ennast tilgatumalt tühjaks. Mäletame ju hetki, kuidas pärast Pekingi hõbedavõitu ei saanud legendaarne Jüri Jaanson tükil ajal jalgu alla. Rio olümpialt mäletame täpselt samasuguses olekus Allar Rajat.
Võidu või hea tulemuse nimel endast kõige võtmise võime ongi spordi üks suuremaid võlusid. Näiteks Maicel Uibo kihlatu Shaunae Miller on tunnistanud, et 400 meetri jooksu finaali finišijoone poole liikudes vasardas tal peas ainult üks mõte – ma pean selle kuldmedali endale saama. Ja kui muud võimalust enam polnud, viskus ta finišijoonel konkurendist ette. Ennast säästmata, marrastuste ja valu hinnaga. Võimeta vahetult pärast finišit tantsu lüüa.
Selliste sportlaste pakutav show on nauditav, sest nende jaoks on oluline tulemus, mitte lihtsalt enda näitamine. Tulemus, mitte lihtsalt osavõtt peaks olema tähtis kõigile olümpialastele.
