Sisukord
Eesti
Tänane leht

Geeniteaduse asemel vanemate tallu põllumeheks

3 min lugemist
Ragnar Viikojal seisab tuleval aastal maaülikoolis ees magistritöö kaitsmine, isa Eino tahaks, et poeg läheks välismaale sulaseks, et kogeda maatöö tegelikku raskust. FOTO: Liis Treimann

25 aastat tagasi hakkas 19. augustil vahetult enne südaööd Viikojade peres Lääne-Virumaal Rakvere külje all Katku külas kiire: tulevane talu noorperemees sättis end ilmale tulema, ja üsna viimasel hetkel, sest mõni tund hiljem liikusid samal teel Tallinna poole Vene tankid.

Ragnar Viikoja sündis 20. augusti hommikul kell 9.30. Ema Anneli sai oma esimest poega rinnal hoides riigis toimuvatest pöördelistest sündmustest osa haiglaõdede toas üürgava vene raadio vahendusel.

«Öösel, kui mina haiglasse sõitsin, ei olnud tanke ega midagi. See kõik algas hiljem. Mulle räägiti pärast, et tankide müdinat oli maanteel olnud kuulda öösel kolme-nelja ajal,» meenutab ema poja ja taas vaba Eesti sündimise ööd.

Täna koos isa Eino ja kahe vennaga 1100 hektaril vilja, rapsi ja herneid kasvatav Ragnar oli pärast Rakvere gümnaasiumi lõpetamist põllumeheks hakkamisest üsna kaugel. Popid olid toona geneetika, meditsiin, matemaatika, juura, majandus, riigiteadus.

Rakvere noormees eelistas kodule lähema Tallinna asemele minna õppima Tartusse;  geenitehnoloogi paberid saanuna otsustas ta veel teisegi kõrghariduse kasuks, valides maaülikooli. «Geenid tõmbavad mind jätkuvalt, aga perekonna ettevõtmine rohkem,» tunnistab Ragnar peregeneetika tugevust. Maaülikoolis on ta neid kahte ala ka põiminud, sest tuleva aasta kevadel loodab ta kaitsta magistritöö taimegeneetika valdkonnas.

Õpingute hoogtöö järel tahaks ta minna mõneks kuuks välismaale mõnda farmi sulaseks. Õigemini soovib seda kõige enam tema isa Eino. «Ta peab õppima tööd tegema,» ütleb meie vestlusega liituv isa Eino, kes soovib teada, kui kaua veel «illutamisega» läheb, sest hein vajab kaarutamist-vaalutamist.

«Kodus on ikka nii, et poeg ütleb, et sooviks põllutöö asemel hoopis midagi muud teha. Kuidas sa oma last sunnid! Tahan, et ta läheks välismaale üheks aastaks sulaseks, siis saab teada, mis töötegemine on. Kodus ikka illutatakse ja hoitakse oma lapsi.»

Eino sõnul ongi olulisim tänapäeva noortele õpetada töösse suhtumist. Et kui põld vajab hoolt öösel, siis seda tehakse. «Mõistust ja tahtmist tal on, aga nüüd on vaja kogemusi,» kiidab isa.

Eestit päriselt jätta pole Ragnaril kunagi plaanis olnud. «Olen mõelnud, et mingi periood võiks ära olla, aga ikka tagasi tulla. Siin on ikka kõige parem. Ma arvan. Lõppkokkuvõttes,» jääb veel kaalumishetki.

Ragnar hindab Eestit, kuna praegu on siin suhteliselt rahulik. «Naaber Venemaa on küll hästi aktiivne, aga praegu on Eesti hoitud. Mulle meeldib siin elada juba seetõttu, et meil on neli aastaaega,» ütleb Ragnar. Mõistetav – talv annab põllumehele hingetõmbeaega.

Ta mõtleb hoolega kaasa ühiskonna teemadel. Näiteks pagulaste aitamine. «Mina ei ole nende vastu. Kui vaadata Saksamaad, siis sinna on türklased juba ammu läinud ja on tänaseks selle kultuuri väga hästi omaks võtnud,» arutleb ta. «Pigem lahendaksid pagulased demograafilisi probleeme, rahvastiku vähenemist. Kui nad tulevad siia, õpivad meie keele ära, panustavad meie ühiskonda, siis mina neis suurt probleemi ei näe. Pigem on ehk kasulik – hakkab Eesti rahvastik ka suurenema ja meie keel ei sure välja.»

Vestlusega liitub õpetajaametit pidanud ema Anneli. «Aga võib-olla kängub meie keel just siis, kui meile liiga palju võõraid tuleb?» küsib ema. Poeg Ragnar: «Eks nad ikka õpivad eesti keele ära, kui nad tahavad siin hakkama saada. Kõiki siia ka ju ei lasta ja ega me nii ahvatlev riik ka ei ole, et pagulasi miljonite kaupa sisse voolama hakkaks.»

Rohkem teeb muret põllumajanduses toimuv. Ema ja poeg tunnistavad, et põllumajanduses on viimasel kolmel aastal väga raskeks läinud. «Jah, see on üleeuroopaline probleem, aga kuna meil on toetusi maha võetud, siis on mahajäämus võrreldes teiste riikidega väga suur,» tõdeb Ragnar.

«Kümme aastat tagasi oli palju lihtsam. Osteti suure hurraaga lääne traktoreid kokku, aga nüüd ei jõuta seda enam teha. Lastakse põllul vanadega ringi, aga tehnoloogia ja kvaliteedinõuded kasvavad-muutuvad ja vanadega ei pea selles vallas vastu.»

Aga kui nii raske on, siis kas Ragnar ikka soovib ühel päeval isatalus pärisperemeheks hakata? «Ei tea... Raske vastata. Põllud ja kogu ettevõtmine võiks jääda ikka pere keskele. Koos vendadega asjatamine on tore ja kolmekesi on lihtsam ka,» räägib Ragnar.

Seotud lood
    17.08.2016 19.08.2016
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto