«Lemmikloomade salajane elu» on pehme, armas, südamlik. Peategelase rollis pisike, aktiivne koeralontu Max, kes jagab oma perenaisega sügavat, monogaamset idülli. Kõik muutub, kui majahaldjas toob perre varjupaigast võetud klanimata karvapahmaka nimega Duke. Otse loomulikult algab koerade vahel rivaalitsemine. Alguses jageletakse toidukausi, siis aseme pärast. Viimaks liigub võistlus hubasest atmosfäärist välja, karmidele suurlinnatänavatele, kuhu lõksu jäänud diivanikoertele tormab appi terve koduloomade armee. Olude vürtsitamiseks tuuakse mängu ka vastasleer – hüljatud koduloomade karm bande, kelle eesmärgiks on pehmed karvapallid hävitada.
Elus pettunud paharettide juhiks valitud jänes Lumepall mõjub eriti kelmikalt, liputab armsalt saba, samal ajal porgandist sissemurdmiseks sobilikke võtmeid välja närides. Siirast huumorist pulbitsevad siiski koduseinte vahel toimuvad draamad. Režissöörid on kõvasti ajusid ragistanud, et tuua kinolinale koju ootama jäetud kaaslaste tunded ja mõtted. Pepunuuskimised ja armudraamad. Sekka veel toiduarmastus, depressiivsed üksildusetunnid ja salajased rõõmud, ning saadaksegi südamlik ja helge naerulaks.