P, 2.04.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Karvapallid vallutavad maailma

Aurelia Aasa
, reporter
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Mõnusalt matsakas kass Chloe koduses
paradiisis.
Mõnusalt matsakas kass Chloe koduses paradiisis. Foto: Kaader filmist

Tänavusel Annecy animatsioonifestivalil esilinastunud «Lemmikloomade salajane elu» tekitas publiku hulgas furoori. Eriti nautisid toimuvat pisikesed fännid, kes said kinolinal hüplevatele kutsikatele kaasa elada nagu oma lemmikloomale. Kohati polnud siiski selge, kas naerma ajasid loomad või saalis lõhkevad õhupallid.

«Lemmikloomade salajane elu» on pehme, armas, südamlik. Peategelase rollis pisike, aktiivne koeralontu Max, kes jagab oma perenaisega sügavat, monogaamset idülli. Kõik muutub, kui majahaldjas toob perre varjupaigast võetud klanimata karvapahmaka nimega Duke. Otse loomulikult algab koerade vahel rivaalitsemine. Alguses jageletakse toidukausi, siis aseme pärast. Viimaks liigub võistlus hubasest atmosfäärist välja, karmidele suurlinnatänavatele, kuhu lõksu jäänud diivanikoertele tormab appi terve koduloomade armee. Olude vürtsitamiseks tuuakse mängu ka vastasleer – hüljatud koduloomade karm bande, kelle eesmärgiks on pehmed karvapallid hävitada.

Elus pettunud paharettide juhiks valitud jänes Lumepall mõjub eriti kelmikalt, liputab armsalt saba, samal ajal porgandist sissemurdmiseks sobilikke võtmeid välja närides. Siirast huumorist pulbitsevad siiski koduseinte vahel toimuvad draamad. Režissöörid on kõvasti ajusid ragistanud, et tuua kinolinale koju ootama jäetud kaaslaste tunded ja mõtted. Pepunuuskimised ja armudraamad. Sekka veel toiduarmastus, depressiivsed üksildusetunnid ja salajased rõõmud, ning saadaksegi südamlik ja helge naerulaks.

Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tagasi üles