Sisukord
Arvamus
Postimees
19.08.2016
Eesti Kastein vallandati armusuhte tõttu (17) Male Mälumäng Palju õnne Dilbert Kogu Eesti pidutseb Horoskoop Noored, kes ei oska hääldada «ENSV» (1) Marssal Jazov jõudis ainsana lugupidamise ära oodata (1) Kuidas on läinud NSV Liidu endistel vabariikidel Haigekassa on 33 miljoniga kahjumis (20) Ärevad päevad: mis juhtus 25 aastat tagasi (1) Mis on 25 aastat hiljem esimene asi, mis 1991. aastale mõeldes meelde tuleb? (1) Peamine, et õnnestus vältida kodusõda nagu Jugoslaavias Välismaa Välismaa lühiuudised 19.08 Hispaania jõudis koalitsioonikõnelusteni Poolakaid ärritab natside surmalaagrite kaelamäärimine Arvamus Rein Veidemann: kuniks mälu, seniks elu (6) Ellemann-Jensen taasiseseisvumisest: Eestil on uskumatult vedanud (1) Kuidas on läinud NSV Liidu endistel vabariikidel Juhtkiri: jalad kõhu alt välja, minister Ossinovski Ivar Raig: Eesti taasiseseisvus võideti Moskvas (9) Olev Remsu: kes oli Gorbatšov? Paradoks paradoksi järel (4) Päeva karikatuur: nõukogude okupatsioonist üha kaugemale Erkki Bahovski: iseseisvuse taastamine andis kogemuse, mida läänes paljudel pole (3) Sport Eestlased Rios Õnnelik Balta – terve ja maailma hüppajate eliidis (2) Suur lootus, suur hirm ja suur võimalus ajalugu teha Odaviskajatel jäi eesmärk saavutamata Jõhkrad päevad tõid Mägile Rios rahuldustunde Proffide murevaba olümpia, ülejäänud muretsevad raha pärast Mariel Gregor: Rio pisarad (2) Mäe treener: tema aeg veel tuleb Arter Põgenemine Lätti Suvelõpu sumisejad Kuidas Nõukogude Liidu lagunemine meid peenraorjusest päästis Valgeranna ajakapsel Olümpiaturisti elu võlu ja valu Rios Tants, trall ja kakelung Karvapallid vallutavad maailma Soovitusi lähipäeviks Moehullused aastast 1991 Kes oli kauneim kogu maal aastal 1991? Kunstnik Enn Põldroosi suured hetked Kolm päeva augustis (1) Vabariigi eel: 24 tundi kiluvõileibu Vabadus ähvardas tappa spordihuvi Miljonite unistuste auto (2) Tartu Piirissaar: ööd on siin mustad ja võsast kostab ulgumist Jõgeva rahval on vesi ahjus, täpsemalt suitsuahjus Ants Laaneotsa unetu öö lennuväe staabis Rulluisutajad vallutavad nädalavahetusel Raadi Maavanemal läks hommikul mõte küüditamisele Abilinnapea ärkas suvilas hirmsa mürina peale Linnavolikogu arutas ka musta stsenaariumi Vabadusesõnum võõral maal võõras keeles Nuustakule koguneb laskesuusaeliit Meelelahutus Koomiks Sudoku

Olev Remsu: kes oli Gorbatšov? Paradoks paradoksi järel

4 min lugemist
Mihhail Gorbatšov 1986. aastast pärit arhiivikaadril. FOTO: SCANPIX

Kes oli Mihhail Gorbatšov? Ütleksin, et inimene-eitusjaatus, inimene-oksüümoron, näiv vasturääkivus. Kolumnist Olev Remsu portreteerib Nõukogude Liidu viimast riigipead.

Minu meelest ei ihanud ta võimu. Kõik poliitikud ajaloos on seda teinud. Kõik poliitanalüüsid põhinevad automaatsel eeldusel, et uuritava isiku, näiteks riigipea tegevust suunas (või suunab) võimutung. Minu meelest Gorbatšovil see ei domineerinud. Ehk nägid poliitbüroo mängurid-gerondid tema idealismi läbi ja see oligi põhjus, miks nad 1985. aasta märtsis suhteliselt noore mehe ette nihutasid? Temast pole ohtu!

Gorbatšov hakkas aga tegutsema parimate valgustatud monarhide vaimus. Tähtsad on ideed, tähtis on riigi ülesehitamine, mina olen vaid oma missiooni tööriist.

Võimu iseärasus on see, et seda jääb alati väheks. Kõik isevalitsejad, kõik poliitikud on ihanud võimu juurde. Gorbatšov andis aga seda järjest ära. Ja tegi seda põhimõtteliselt. Kui lihtsalt loovutas ta NSV Liidu presidendina tuumaportfelli – sovetliku riigiõuna – Venemaa presidendile Boriss Jeltsinile! NLKP peasekretärina kutsus ta poliitbüroosse tugevaid isiksusi, korraldas seal hääletusi, et selgitada kollektiivi suhtumist, kolleegide arvamust. Ta otsis tõde.

Seejärel asutas ta NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi, see otsekui asendas oma vajaliku töö tegemata jätnud Ülevenemaalist Asutavat Kogu, mille bolševikud 1918. aastal laiali ajasid. Kongressil aga avastasid rahvasaadikud, et glasnost ei ole järjekordne sovetlik, makjavellistlik sõnakõlks, ning idee elluviijal tuli taluda valusat pragamist, isegi uulitsasõimu.

Gorbatšovi meelest oli kõik õige, nii peabki, just nii algab sõnavabadus! Tema tahtis oma käes olnud võimuga reformida kodumaad, NSV Liitu, mida ta üle kõige armastas. Ja mis juhtus? Kodumaa varises kokku. Ja mitte niisama lihtsalt, vaid ikka eitusjaatuse kaudu, nagu Gorbatšovile iseloomulik.

Kodumaa säilimise nimel korraldasid Gorbatšovi juhtivad kaastöölised, kellest enamiku oli just tema kõrgetele kohtadele edutanud, riigipöörde, nn augustiputši. Nad kartsid, et perestroikapoliitika hukutab impeeriumi. Ja omamoodi oli neil õigus. Ent just nende putš lõi lõplikult alt ära savijalad, millel toona vaarus nende kodumaa, mis oli meilegi peale sunnitud. Punaimpeeriumi põrmuvarisemine oli Gorbatšovile valus, väga valus kaotus. Ent see oli õnn nn liiduvabariikidele, nn rahvademokraatiamaadele ning mõnele kolmandalegi allutatud riigile, kes nüüd kõik vabanesid koletu koloniaalpaine alt. 

Maailmavaatelt oli Gorbatšov veendunud kommunist, ehkki raske on määratleda, mida see tähendab. Igatahes tegutses ta omakasupüüuta, kõik jutud, et tema või ta võluv abikaasa Raissa Gorbatšova teenisid NSV Liidu ja selle poolt okupeeritud alade mahamüümise eest kümneid miljoneid dollareid, on kas teadlik või lihtsalt rumal laim. (Inimestel on kombeks ennast juhtiv motiiv omistada teistele.)

Üks kommunismi endale määratud sihte oli laieneda. Mäletame ju: kõigi maade proletaarlased, ühinege! Laienemine ja ühinemine pole mõeldav ilma tsentralismita. Taas vastuoksus: Gorbatšov oli valmis jalutusrihma pikendama. (Info pärineb ühest Marju Lauristini teleintervjuust, mälestusest sellest, kuidas Eestist valitud saadikud kohtusid NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil Gorbatšoviga.)

Jalutusrihma pikendama... Solvav mis solvav. Tähendab, tema on peremees, meie tema koerake, kellele tema demokraadina on lahkelt nõus andma rohkem ruumi jalatõstmiseks. Aga just jalutusrihma pikendamine, tähendab, detsentraliseerimine, õigemini selle kavatsemine, andis meil hoogu protsessile, mis viis taasiseseisvumiseni.

Mäletate, Eestit 1987. aasta veebruaris külastades rääkis Gorbatšov, et ENSV annab üleliidulisse eelarvesse 2,5 miljardit rubla, saab aga vastu kolm. Niisugune väide sünnitas nelja mehe ettepaneku viia ellu IME (isemajandav Eesti), et lõigata meie majanduse juured impeeriumist lahti. Ja lahti lõikusid kõik juured.

Glasnostit uskus Gorbatšov tulevat kasuks üheparteisüsteemile. Umbes niisuguse mehhanismi kaudu: parteisse on pugenud palju väärituid tegelasi, neid, kes pole põhimõttelised kommunistid; ent kui on sõnavabadus, siis öeldakse kandidaadi sobivust arutleval koosolekul otse välja, et see kodanik pole piisavalt tubli, tulemaks seltsimeheks. Ja nii tõusevadki parteisse ainult head inimesed. Naiivsus? Kahtlemata, ent demokraatia võitis selle naiivsuse tõttu. Venemaal küll ajutiselt, mujal, loodame, et igavesti.

Mille siis saavutas põhimõtteline kommunist Gorbatšov? Partei keelamise! Seda tegi Boriss Jeltsin oma ukaasiga 6.novembrist 1991. Aga jällegi on tegemist uperpalliga. NLKPd ei keelanud Jeltsin Gorbatšovi pärast, vaid partei päästmise katse pärast, augustiputši korraldamise pärast.

Ja kes olid tahtnud kommunistlikku parteid päästa? Inimesed, kes polnud (perestroika põhiarhitekti, poliitbüroo liikme, akadeemik Aleksandr Jakovlevi andmeil) lugenud ei Marxi ega Leninit, ei partei põhikirja ega programmi. Nemad polnud kommunistid, nemad olid parteilased. (ENSVs oli näiteks umbes sada tuhat partei liiget, neist maailmavaatelisi kommuniste võis ehk ühe käe sõrmedel üles lugeda.) Partei oli saamapartei ning just sel eesmärgil tahtsid putšistid seda päästa.

Kremli peremehed, parteieliit, julgeolekujõud, armee ja sõjatööstuskompleks olid veendunud, et impeerium eksisteerib nende jaoks, selle mõttelaadi juhtimisel tegutsetigi. See mõttelaad ei sidunud ainult venelasi-venemaalasi, kahtlemata oli see levinud ka Kesk-Aasia, Taga-Kaukaasia ja mõne teisegi liiduvabariigi establishment’i ja lihtrahvagi hulgas.

Pärast putši selgus, et Gorbatšovi mõlemad töökabinetid (presidendi oma Kremlis ja peasekretäri oma Vanal väljakul), samuti suvilad ja kodu oli kubinal täis tuubitud lutikaid. Ja kõik olid seal ammu enne, kui hakati putši ette valmistama.

Gorbatšovi ihukaitse ülem allus KGB ülemale, nõnda et päris otseses mõttes oli Gorbatšov KGB vabakäiguvang.

Gorbatšov võitles tšekismi vastu. Selle ideoloogia eesmärk on säilitada võimu, vahendeiks kuulekus ja salatsemine. Päris normaalne on juriidiliselt kriminaalne tegevus (varastamine, tapmine, laimamine) ja muud alatused, need õilistakse sangarluseks, truuduseks võimule.

Ja tulemus? Nagu Gorbatšovi puhul ikka, pahupidi – tänaseks on Venemaa kujunenud tšekismi orduriigiks.

Otsati tundub, et Gorbatšov oli Nõukogude rahupropaganda ohver, kes uskus tõemeeli, et imperialistid valmistuvad esimest sotsialismiriiki hävitama. Tagajärjeks olid tuumalepped, mis kindlustasid ülemaailmset, siiani vaid noateral püsinud rahu. Tänu temale lõppes külm sõda. Tema vaenlased on pidanud ja peavad tänaseni tema rahvusvahelist tegevust allaandmiseks.

Isiksusena, oma intelligentsuse, meelekindluse ja siirusega avaldas ta muljet kõigile, kellega kohtus, kaasa arvatud läänemaailma vägevad Ronald Reagan, Margaret Thatcher jt.

Sedagi on tema vaenlased pidanud reetmiseks.

Gorbatšov ja tema lähimad toetajad lähtusid humanismist, see on põhjus, miks talle anti 1990. aastal Nobeli rahupreemia, olgugi et aasta varem oli toimunud  Thbilisi veresaun  ning mujalgi N. Liidus oli siseväelased rahva protestide mahasurumiseks kasutanud relvi.

Praegusajal on 85-aastane Gorbatšov Venemaal üks vihatumaid tegelasi (ehkki ta on mitmes avalduses toetanud Putini kõige kahtlasemaid afääre), tihti kõlavad ettepanekud anda ta kohtu alla NSV Liidu lagundamise pärast. Ta kandideeris 1996. aasta presidendivalimistel ja tema poolt anti 0,5 protsenti hääli. Tahaksin uskuda, et see ei näita demokraatiameelsete hulka Venemaal.

Siiski näitab Gorbatšov, et idealism ei ole surnud, ja see annab lootust, et ehk saab kunagi riigitüürile järgmine idealist ning vahest läheb temal paremini. Kord varemgi oli Venemaal õnnevõimalus – siis, kui valitses Aleksandr II. Ta tapeti. Kui ta oleks edasi elanud ja edasi valitsenud, oleks Venemaast saanud konstitutsiooniline monarhia, mis oleks ehk püsinud tänaseni. See aga tähendab, et meie iseseisvus poleks arvatavasti teoks saanud.

Paradoks paradoksi järel, ühtede õnnetus võib olla teiste õnn…

Seotud lood
    18.08.2016 22.08.2016
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto