Esmalt kui uus sportlane medalini jõuab, saavad kõik rõõmustada, et atleet on end ületanud ja meil on taas uus spordiäss, kellele kõrges konkurentsis kaasa elada. Tippu tõusmine tähendab omakorda seda, et järgmisi jõuproove silmas pidades on kõikide ootused tema suhtes tunduvalt kõrgemad kui seni. Lootused on suuremad sportlasel endal, treeneril, alaliidul, ajakirjanikel, fännidel, samuti inimestel, kes vaatavad sporti ainult iga nelja aasta tagant olümpiamängudel. Ehk kõik ootavad, et eneseületuste jada jätkuks.
Kui asjad niimoodi ei lähe ja tuleb tulemus, mis oleks olnud hea näiteks kaks aastat tagasi, siis hakkavad tekkima küsimused. Miks siis ikkagi nii? Mida on valesti tehtud? Kuidas edasi?