Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Erkki Bahovski: iseseisvuse taastamine andis kogemuse, mida läänes paljudel pole

Eesti lipp. FOTO: SCANPIX

Jaan Undusk kirjutab sel suvel «Eesti mõtteloo» sarjas ilmunud artiklikogumikus «Eesti kirjanike ilmavaatest», kuidas nii Friedrich Robert Faehlmann kui ka Friedrich Reinhold Kreutzwald ei uskunud eesti rahva kultuurilisse edasikestmisse. Kuid et mõlemad olid arstid ja andnud Hippokratese vande, tuli surmaminejat ehk eesti rahvast aidata ja luua talle eepos. 

«See on Kreutzwaldi suur paradoks, tema kui literaadi Hippokratese vanne: arsti jaoks on iga surmamineja lõpuni elus. See on ka Faehlmanni düsenteeria-raport, mis on kirjutatud ümber literaadikreedoks,» nendib Undusk.

Tõepoolest, tegemist oli eesti absurdiga. «Kalevipoega» kirjutades oli tegemist päästemissiooniga: tuli säilitada see, mis oli alles jäänud. Credo, quia absurdum. Usun, sest see on absurdne.

Põhimõtteliselt sama on Eesti omariiklusega. Reaalpoliitika seisukohast ei tohiks Eesti riiki olemas olla. Ometi laupäeval 25 aastat tagasi meie oma iseseisvuse taastasime. Ka 1918. aastal välja kuulutatud riik oli mõneti Faehlmanni ja Kreutzwaldi tegevuse jätk. Meenutagem, et esimesena ütles Eesti riigi idee välja Juhan Liiv – hull luuletaja, kes pidas end Poola kuningaks. «Ükskord on Eesti riik,» arvas ta.

Keskajal oli ime igapäevaelu lahutamatu osa. Uusaja positivism ja teaduse võidulepääsemine välistasid imed. Eesti omariiklusega oleksid imed meie ellu justkui tagasi tulnud. Seega on meid ümbritsev pidev ime, kuid paradoks seisneb selles, et see on kritiseeritav ime. On vaks vahet, kas kritiseerida imet või arvata, et ime peaks olema meie elust kadunud. Ehk siis viimane variant lahtiseletatuna: eestlased ei olevat oma riiki ära teeninud ja maailmas valitsevat karmid jõupoliitika seadused. Eesti nimetamine Peterburi eeslinnaks on kindlasti näide reaalpoliitilisest mõtlemisest. Keskajal põletati eeslinnad piiramise ajal maha, et need ei satuks piirajate kätte.

Omariikluse taastamine on andnud eesti rahvale ka kogemuse, mida läänes enamikul ei ole. Mitte üksnes ime omariikluse näol, vaid ka ühiskonnakorralduse muutumise läbitegemine. Seda ei maksaks sugugi alahinnata. Kogemus, kus seni raudkindlana tundunud riiklikud struktuurid ja impeerium mõne kuuga kaovad, on väga väärtuslik.

Läheb kordamiseks, aga olgu seegi siis öeldud: maailmas on palju rahvaid, kes on eestlastest rahvaarvu poolest suuremad, kuid kel ei ole oma riiki. Rahvusvahelistes suhetes on uue riigi maailmakaardile tekkimine ilmselt üks keerukaimaid küsimusi. Võtke kas või Kataloonia või Šotimaa. Ehkki need riigid, kust nii Kataloonia kui ka Šotimaa soovivad lahku lüüa, on rahumeelsed ja demokraatlikud, on kogu protsess ikkagi väga aeganõudev ja komplitseeritud. Nii ka Eestil: meie n-ö poliitilistesse geenidesse peaks olema sisse kirjutatud iseseisvussoovi toetamine. Ometi sooviksime ka enda iseseisvuse säilimist ja seetõttu on julgeolekualane koostöö Ühendkuningriigiga oluline. Edinburgh’i toetamine tähendaks aga vihastada Londonit. Samamoodi soovime Hispaania toetust.

Siinkohal pole vist suurt mõtet mainida neid piirkondi, kus käib relvastatud võitlus oma iseseisvuse eest (ja selle vastu loomulikult). Kellele anda relvi ja keda toetada pole alati üheselt mõistetav.

Samas on näiteid, kus riigid on iseseisvunud rahulikult ja suurema kärata. Tšehhoslovakkiast sai 1993. aastal Tšehhi ja Slovakkia, ilma et oleks toimunud laiaulatuslikku sõjategevust või etnilist puhastust – midagi, mis toimus mõnisada kilomeetrit lõuna pool.

Teisest küljest saab alati öelda, et meie õnneks pole reaalpoliitika ainus, mis praeguses maailmas on. Riikidevaheline koostöö ning väikeriikide ja -rahvaste respekteerimine on tänapäevase maailma üks osa. Mitte et see reaalpoliitikat kuhugi kaotaks, kuid me ei ela siiski 19. sajandis, kus reaalpoliitika oligi ainus rahvusvaheliste suhete reguleerija.

Kolmandast küljest aga nenditagu, et reaalpoliitika osakaal on tänapäeva turbulentses maailmas suurenenud. Lääne väärtused ja organisatsioonid murenevad, kusjuures need väärtused, mis peaksid olema absoluutsed, rakenduvad iga riigi puhul isemoodi. Eestile pole säärane olukord kiita.

Kuid nagu Faehlmann ja Kreutzwald omal ajal, saame meie ka ise midagi ära teha. Nemad uskusid surmamineja õigusse saada abi, meie usume, et kestame edasi. Ent üksnes usust ei piisa. Meie usk võiks olla aluseks osavale diplomaatiale ja nurjumata riigile. Ehk siis absurdi saab täiesti ratsionaalselt põhjendada ja ülal pidada.

18.08.2016 22.08.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto