Sisukord
Kolumnistid
Postimees
19.08.2016
Eesti Kastein vallandati armusuhte tõttu (17) Male Mälumäng Palju õnne Dilbert Kogu Eesti pidutseb Horoskoop Noored, kes ei oska hääldada «ENSV» (1) Marssal Jazov jõudis ainsana lugupidamise ära oodata (1) Kuidas on läinud NSV Liidu endistel vabariikidel Haigekassa on 33 miljoniga kahjumis (20) Ärevad päevad: mis juhtus 25 aastat tagasi (1) Mis on 25 aastat hiljem esimene asi, mis 1991. aastale mõeldes meelde tuleb? (1) Peamine, et õnnestus vältida kodusõda nagu Jugoslaavias Välismaa Välismaa lühiuudised 19.08 Hispaania jõudis koalitsioonikõnelusteni Poolakaid ärritab natside surmalaagrite kaelamäärimine Arvamus Rein Veidemann: kuniks mälu, seniks elu (6) Ellemann-Jensen taasiseseisvumisest: Eestil on uskumatult vedanud (1) Kuidas on läinud NSV Liidu endistel vabariikidel Juhtkiri: jalad kõhu alt välja, minister Ossinovski Ivar Raig: Eesti taasiseseisvus võideti Moskvas (9) Olev Remsu: kes oli Gorbatšov? Paradoks paradoksi järel (4) Päeva karikatuur: nõukogude okupatsioonist üha kaugemale Erkki Bahovski: iseseisvuse taastamine andis kogemuse, mida läänes paljudel pole (3) Sport Eestlased Rios Õnnelik Balta – terve ja maailma hüppajate eliidis (2) Suur lootus, suur hirm ja suur võimalus ajalugu teha Odaviskajatel jäi eesmärk saavutamata Jõhkrad päevad tõid Mägile Rios rahuldustunde Proffide murevaba olümpia, ülejäänud muretsevad raha pärast Mariel Gregor: Rio pisarad (2) Mäe treener: tema aeg veel tuleb Arter Põgenemine Lätti Suvelõpu sumisejad Kuidas Nõukogude Liidu lagunemine meid peenraorjusest päästis Valgeranna ajakapsel Olümpiaturisti elu võlu ja valu Rios Tants, trall ja kakelung Karvapallid vallutavad maailma Soovitusi lähipäeviks Moehullused aastast 1991 Kes oli kauneim kogu maal aastal 1991? Kunstnik Enn Põldroosi suured hetked Kolm päeva augustis (1) Vabariigi eel: 24 tundi kiluvõileibu Vabadus ähvardas tappa spordihuvi Miljonite unistuste auto (2) Tartu Piirissaar: ööd on siin mustad ja võsast kostab ulgumist Jõgeva rahval on vesi ahjus, täpsemalt suitsuahjus Ants Laaneotsa unetu öö lennuväe staabis Rulluisutajad vallutavad nädalavahetusel Raadi Maavanemal läks hommikul mõte küüditamisele Abilinnapea ärkas suvilas hirmsa mürina peale Linnavolikogu arutas ka musta stsenaariumi Vabadusesõnum võõral maal võõras keeles Nuustakule koguneb laskesuusaeliit Meelelahutus Koomiks Sudoku

Erkki Bahovski: iseseisvuse taastamine andis kogemuse, mida läänes paljudel pole

3 min lugemist
Eesti lipp. FOTO: SCANPIX

Jaan Undusk kirjutab sel suvel «Eesti mõtteloo» sarjas ilmunud artiklikogumikus «Eesti kirjanike ilmavaatest», kuidas nii Friedrich Robert Faehlmann kui ka Friedrich Reinhold Kreutzwald ei uskunud eesti rahva kultuurilisse edasikestmisse. Kuid et mõlemad olid arstid ja andnud Hippokratese vande, tuli surmaminejat ehk eesti rahvast aidata ja luua talle eepos. 

«See on Kreutzwaldi suur paradoks, tema kui literaadi Hippokratese vanne: arsti jaoks on iga surmamineja lõpuni elus. See on ka Faehlmanni düsenteeria-raport, mis on kirjutatud ümber literaadikreedoks,» nendib Undusk.

Tõepoolest, tegemist oli eesti absurdiga. «Kalevipoega» kirjutades oli tegemist päästemissiooniga: tuli säilitada see, mis oli alles jäänud. Credo, quia absurdum. Usun, sest see on absurdne.

Põhimõtteliselt sama on Eesti omariiklusega. Reaalpoliitika seisukohast ei tohiks Eesti riiki olemas olla. Ometi laupäeval 25 aastat tagasi meie oma iseseisvuse taastasime. Ka 1918. aastal välja kuulutatud riik oli mõneti Faehlmanni ja Kreutzwaldi tegevuse jätk. Meenutagem, et esimesena ütles Eesti riigi idee välja Juhan Liiv – hull luuletaja, kes pidas end Poola kuningaks. «Ükskord on Eesti riik,» arvas ta.

Keskajal oli ime igapäevaelu lahutamatu osa. Uusaja positivism ja teaduse võidulepääsemine välistasid imed. Eesti omariiklusega oleksid imed meie ellu justkui tagasi tulnud. Seega on meid ümbritsev pidev ime, kuid paradoks seisneb selles, et see on kritiseeritav ime. On vaks vahet, kas kritiseerida imet või arvata, et ime peaks olema meie elust kadunud. Ehk siis viimane variant lahtiseletatuna: eestlased ei olevat oma riiki ära teeninud ja maailmas valitsevat karmid jõupoliitika seadused. Eesti nimetamine Peterburi eeslinnaks on kindlasti näide reaalpoliitilisest mõtlemisest. Keskajal põletati eeslinnad piiramise ajal maha, et need ei satuks piirajate kätte.

Omariikluse taastamine on andnud eesti rahvale ka kogemuse, mida läänes enamikul ei ole. Mitte üksnes ime omariikluse näol, vaid ka ühiskonnakorralduse muutumise läbitegemine. Seda ei maksaks sugugi alahinnata. Kogemus, kus seni raudkindlana tundunud riiklikud struktuurid ja impeerium mõne kuuga kaovad, on väga väärtuslik.

Läheb kordamiseks, aga olgu seegi siis öeldud: maailmas on palju rahvaid, kes on eestlastest rahvaarvu poolest suuremad, kuid kel ei ole oma riiki. Rahvusvahelistes suhetes on uue riigi maailmakaardile tekkimine ilmselt üks keerukaimaid küsimusi. Võtke kas või Kataloonia või Šotimaa. Ehkki need riigid, kust nii Kataloonia kui ka Šotimaa soovivad lahku lüüa, on rahumeelsed ja demokraatlikud, on kogu protsess ikkagi väga aeganõudev ja komplitseeritud. Nii ka Eestil: meie n-ö poliitilistesse geenidesse peaks olema sisse kirjutatud iseseisvussoovi toetamine. Ometi sooviksime ka enda iseseisvuse säilimist ja seetõttu on julgeolekualane koostöö Ühendkuningriigiga oluline. Edinburgh’i toetamine tähendaks aga vihastada Londonit. Samamoodi soovime Hispaania toetust.

Siinkohal pole vist suurt mõtet mainida neid piirkondi, kus käib relvastatud võitlus oma iseseisvuse eest (ja selle vastu loomulikult). Kellele anda relvi ja keda toetada pole alati üheselt mõistetav.

Samas on näiteid, kus riigid on iseseisvunud rahulikult ja suurema kärata. Tšehhoslovakkiast sai 1993. aastal Tšehhi ja Slovakkia, ilma et oleks toimunud laiaulatuslikku sõjategevust või etnilist puhastust – midagi, mis toimus mõnisada kilomeetrit lõuna pool.

Teisest küljest saab alati öelda, et meie õnneks pole reaalpoliitika ainus, mis praeguses maailmas on. Riikidevaheline koostöö ning väikeriikide ja -rahvaste respekteerimine on tänapäevase maailma üks osa. Mitte et see reaalpoliitikat kuhugi kaotaks, kuid me ei ela siiski 19. sajandis, kus reaalpoliitika oligi ainus rahvusvaheliste suhete reguleerija.

Kolmandast küljest aga nenditagu, et reaalpoliitika osakaal on tänapäeva turbulentses maailmas suurenenud. Lääne väärtused ja organisatsioonid murenevad, kusjuures need väärtused, mis peaksid olema absoluutsed, rakenduvad iga riigi puhul isemoodi. Eestile pole säärane olukord kiita.

Kuid nagu Faehlmann ja Kreutzwald omal ajal, saame meie ka ise midagi ära teha. Nemad uskusid surmamineja õigusse saada abi, meie usume, et kestame edasi. Ent üksnes usust ei piisa. Meie usk võiks olla aluseks osavale diplomaatiale ja nurjumata riigile. Ehk siis absurdi saab täiesti ratsionaalselt põhjendada ja ülal pidada.

Seotud lood
    18.08.2016 22.08.2016
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto