Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Rein Veidemann: kuniks mälu, seniks elu

Rein Veidemann. FOTO: Peeter Langovits

See lendlause käibib nii inimeste, sündmuste kui ka kohtade puhul. Enne kinnistumist lineaarseks jutustuseks on ajalugugi inimmõõtmeline nii kaua, kuni seda ümbritsevad mälestused. Ja seejärel mälestuste mälestused. Siis jäävad vaid faktid, nende tõlgendused ning põhjuste-tagajärgede loetelu.

Nii on nüüd ka Eesti pöördeliste aastatega, alates laulvast revolutsioonist ja lõpetades Eesti iseseisvuse taastamisega 20. augustil 1991. Minu koduriiulil on mituteist raamatut asjaosalistega tehtud intervjuudega, mälestuste kogumikke või koguni autorikäsitlusi, alates Valter Udami «Taasiseseisvumisest» (1993), Mart Laari, Sirje Endre ja Urmas Oti koostatud «Teisest Eestist» ja «Eeslavast» (1996, 1998), Edgar Savisaare tuhandeleheküljelisest «Peaministrist» (2004) ja lõpetades Tarmo Vahteri «Vaba riigi tulekuga» (2011) ning Lehte Hainsalu ja Rein Järliku koostatud seitsmesajaleheküljelise koguteosega «Mitme tule vahel» (2011). Sinna vahele mahuvad Arvo Sirendi enam kui kuuesajaleheküljeline kogumik «Rahvavõimu manu, man ja mant» (2004), Madis Salumi käsitlus «Tagasiteel tulevikku» (2005), Tiit Made raamat «Ükskord niikuinii» (2006) jmt.

Kakskümmend viis aastat Suurest Hetkest hiljemgi tuleb mälestustele lisa. Rahvarinde muuseum annab välja oma toimetiste erinumbri «Olid alles ajad! Taasiseseisvunud Eesti Vabariik 25», milles astuvad meenutuste ja käsitlustega üles Edgar Savisaar, Heinz Valk, Mati Hint, Erik Terk, Rein Ruutsoo, Kostel Gerndorf, Küllo Arjakas. Uue intervjuuraamatu «Kuidas me pääsesime helgest tulevikust» on kokku pannud Rein Ruutsoo, Arvo Junti ja Peet Kask. Selles saavad sõna mitme Rahvarinde aktivisti kõrval Raivo Vare, Arno Allmann, Jüri Kraft, Rein Müllersoni jmt. Nemadki olid n-ö kättpidi iseseisvuse sepistamise juures. Esimest korda intervjueeritakse kolme venekeelset ülemnõukogu saadikut, kes olid märkinud end 20. augustil puudujaks, kuigi olid saalis, või ei osalenud hääletamisel (Vitali Menšikov, Klavdija Sergi, Vladimir Lebedev). Need on lugemiseks värvikad tekstid ja mitte ainult mulle kui omaaegsele kolleegile, vaid ka nendega raamatu kaudu esmatutvust sobitajaile.

Ent milleks see mälestusraamatute ning nimede loetelu? Aga sellepärast, et osutada pöördelisele ajale järgnenud memuaarse kihi paksusele. Seni, kuni asjaosalised ja tunnistajad on veel elus, oma mälestused ja tõlgendused kirja pannud, püsib võimalus korrigeerida mõnd uljast mineviku konstruktsiooni või ümber lükata pooltõdesid või lausvalet. Mälestused on nagu prismat läbiva valgusvoo murdumine eri värvi kiirteks. Ja silmas tuleb pidada sedagi, et minevik avaneb meile alati tagantvalguses, milles meie endi kõrval mängivad kaasa ka meie varjud (eelarvamused, isiklikud võidud või kaotused, rõõm või pettumus).

18.08.2016 22.08.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto