Vorkuta pakub teise võimaluse eestlaste mälestuse hoidmiseks

Vassili Trošin Vorkutas oma ateljees, mille kõik seinad on kaetud ajalooliste fotode ja erinevate mälestusmärkide eskiisidega. FOTO: Jaanus Piirsalu

Nelja 1953. aastal ülestõusu ajal hukkunud Eesti vangi rohtukasvanud hauad on Vorkutas ainuke märk sealkandis Stalini režiimi ajal orjatööd teinud 1500–2000 eestlasest.

Tellijale Tellijale

«Leedulaste mälestusmärk meil on, samuti poolakate, ukrainlaste, sakslaste, ungarlaste oma, aga vaat eestlaste mälestuseks ei ole midagi,» räägib suurte söekaevanduste poolest tuntud Vorkuta endine linnaarhitekt Vassili Trošin, kelle südameasi on juba 30 aastat olnud seal karmis kliimas, polaarjoonel asuvates vangilaagrites hukkunud inimeste mälestuse hoidmine.

Eesti represseeritute ühendusel Memento on teada 1400 Vorkutas istunud eestimaalase nimed, kuid tõenäoliselt olid neid mõnevõrra rohkem. Vorkutas hukkunud Eesti elanike arvu keegi täpselt ei tea, kuid neid on kümneid, võib-olla isegi sadu.

Tegelikult pidi Trošini sõnul Vorkutasse tulema päris uhke mälestusmärk siin aastail 1940–1956 hukkunud eestlastele. 1980ndate lõpus, kui kõikjal Nõukogude Liidus möllas avalikustamine (nn glasnosti-poliitika), hakkas Trošin oma mõttekaaslastega rajama mälestusmärke Stalini repressioonide ohvritele. Vorkuta laagrites töötas ajavahemikus 1931–1960 üle kahe miljoni vangi; umbes veerand miljonit vangi surigi seal.

Venemaa suurima Stalini režiimi ohvrite teemaga tegeleva organisatsiooni Memoriaali Vorkuta osakonna juhina otsis Trošin kontakti kõigi tollaste NSV Liidu vabariikidega, kelle inimesi sinna polaarjoonele orjusse oli veetud. Peale andmete kogumise inimeste saatuse kohta oli Trošini eesmärk rajada ümber Vorkuta linna omalaadne memoriaalansambel eri rahvaste monumentidest oma hukkunutele.

19.08.2016 23.08.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto