Seda kirjatükki ajendasid kirjutama kaks sündmust. Esimene neist oli karusloomakasvatajate pöördumine riigikogu poole sooviga jätkata karusloomakasvatust, sest metsloomade massiline kasvatamine puurides ning nende nülgimine naha saamiseks olla väga ökoloogiline, väikese keskkonnamõjuga ja tulus tegevus. Riik pidavat kaotama eksporditulu ning sadakond inimest ei saaks enam teha tööd, mida nad nii väga armastavad...
Mõelgem siinkohal aga hetkeks, millist praktilist kasu suudab karusnahk nüüdisaegsete sünteetiliste materjalidega võrreldes pakkuda. Tegelikult ei mingit. Külmas annab sooja ikka ja ennekõike kõrgtehnoloogiline ja kerge sünteetiline materjal, mitte loomanahad. Tõsi, karusloomakasvatuse kadumise all kannataks ilmselt enim tarbeesemete, pastaka- ja rõivatööstus, kus pliiatsi, pinali, mütsi, koti- või jopeluku külge kinnitatakse ehedast karusanahast tilbendav tutike. Milline üllas tunne võiks täita puuris peetud ja surmani hirmunud looma hetk enne nülgimist, kui ta teaks, et temast saab tutte kümnetele, kui mitte sadadele nii vajalikele pastapliiatsitele, mis tõenäoliselt mõnenädalase kasutuse järel prügikasti lennutatakse?
Vaadakem korraks enda ümber: kui palju on meie elukeskkonnas mõttetuid karusnahajupikesi, kas meil tegelikult on neid vaja?
Teine teema on palju tõsisem. See on nimelt asjaolu, et maaeluministeerium minister Urmas Kruuse eestvõtmisel on otsustatud toetada piimatootmisühistute loomist 15 miljoni euroga. Tekib küsimus, miks investeeritakse maksumaksja raha uue tootmise rajamiseks, kui teame, et juba praegu on piimatööstuse müügitulu väiksem kui tootmiseks tehtavad kulutused. Piim on juba praegu ületoodetud toiduaine, kogu toodetud toorpiima ei suudeta realiseerida. Selle aasta kolme kuuga sai see tööstusharu Eestis üle kuue miljoni euro kahjumit, viimati oldi kahjumis 2005. aastal 0,7 miljoni euroga. Globaalselt ei suuda piima hind konkureerida inflatsiooniga. Mäletate ehk üht Sullingu-nimelist ministrit, kes 2014. aastal lubas viia Eesti piima laktoositalumatute jaapanlaste toidulauale? Paraku on Eesti piima eksport alates 2014. aastast vähenenud ligi poole võrra...
Siiski on sel lool ka helgem pool. Nimelt on see 2058-hertsine õõvastav pinin pannud paljusid inimesi mõtlema. Maailmas valmistatakse juba praegu piima sojast, mandlitest, kookosest, kaerast, riisist, kanepiseemnetest jne. Äsja on turule jõudnud ka oapiim. Toidutehnoloogia innovatsioon ja ettevõtlus liigub vaid taimsel toormel põhinevate koostisainete, retseptide ja toodete väljatöötamise poole ning nõudlus nende toodete järele kasvab pidevalt. Uuritakse ka seda, kuidas toota sünteetilist liha, kui on õpetatud pärmiseeni tootma piimasuhkru ja -valgu sisaldusega ollust. Innovatsioon olnuks see, kui maaeluministeeriumi pakutav arendusraha oleks kulunud alternatiivsete piimatoodete väljatöötamisele, kui toetusi jagataks taimse piima tootmiseks vajaliku tooraine kasvatamiseks.
Toiduainetetööstuse tulevik kaldub selgelt sünteetilise toidu poole. Investeeringud, mida sellesse suunda tehakse, ning teadus- ja tehnoloogiauuringud kinnitavad seda. Toiduga seotud maaelu vireleb ja pole ühtki arusaadavat viisi, kuidas lõpetada seda virelemist muul moel kui märkimisväärse tehnoloogilise revolutsiooniga toidutootmises. Meil on võimalus olla osa sest revolutsioonist või põletada maksumaksjate raha perspektiivitu traditsiooni reanimeerimise katsetes.