Toiduga seotud maaelu vireleb ja pole ühtki arusaadavat viisi seda virelemist lõpetada ilma märkimisväärse tehnoloogilise revolutsioonita. Meil on võimalus olla osa sest revolutsioonist või põletada maksumaksjate raha perspektiivitu traditsiooni reanimeerimise katsetes, kirjutavad Marek Strandberg ja Katrin Idla.
See on paras pinin. Mingi kõrge oktaavi noot ilmselt on sellele lähedal. Sellist sagedust kuuleksime, kui muudaksime heliks kõigi nende hulkraksete ning aju ja närvisüsteemiga olendite tapmise sageduse (2058 tapmist sekundis) – nende olendite, kellest me arvame, et peame söönuks saama. Kalu ja muid vee-elukaid pole nende hulka veel arvatud. Inimkonna suremissagedus on ca 1,7 hertsi ehk 17 inimest 10 sekundi jooksul.
Tekkivate laipade söögiks kasutamine on valdavalt läänelik tava.
Põhjendusi sellisele tegevusele on ju hästi palju: inimene ongi lihasööja ja muidu ei tuleks ta toime, kohe üldse mitte. Eriti meil, külmal põhjamaal... Nii on kogu aeg olnud. Tõesti? Küttiv inimene pidi ikka kõvasti vaeva nägema, et liikuv toit kinni püüda. Tänapäeval enam mitte.
Auto- või mööblitootja on uhke, kui saab oma tehast ja seal toimuvat näidata. Detailideni, kui ärisaladus seda ei piira. Lihatootjal nii lihtne pole. Tapale viimises ja tapmises pole midagi meeldivat. Pole kunagi olnud ega saa olema. Kui paljud neist, kes lihasöömist normaalseks peavad, on näinud või tahavad näha seda, kuidas sink või vorstitoode valmib?
Inimkond on praeguseks kogunud koos oma tapetavate ja lüpstavate loomadega sama suure biomassi kui kõik ülejäänud loomad maal. Veiste osakaal inimeste liha- ja piimamajanduses on aga ületanud samade loomade hulga vabas looduses ning tõepoolest, nad röhitsevad metaanina kasvuhoonegaase välja sama palju, kui tekitavad autod. Enamgi: inimese peetavate loomade toitmiseks kasvatatakse taimi umbes kolmveerandil kogu põllupinnast!
Mõelge veidi selle asjaolu peale. Kas on inimese vääriline tappa massiliselt endale lähedasi olendeid ning teha seda kõike mitte nälja tõttu, vaid lihtsalt maitseelamuste mitmekesistamise, arutu õgimise või naha kandmise ja kasutamise, moe ja edevuse nimel?
Kirjeldatu on üldjoonetas taust, miks inimesed valivad valdavalt või täielikult taimsest toormest toiduratsiooni. Jah, sellega on seotud mõned probleemid. Näiteks tuleb hoolas olla vitamiini B12 manustamisega, sest taimed seda ei tooda. Aga see on detail, millega tuleb lihtsalt arvestada. Tarbivad ju vitamiine ja toidulisandeid ka lihasööjad. Näib, et inimkonnale on loomade arutust ja massilisest toiduks ja tooraineks tapmisest loobumine eetilises plaanis ehk samalaadne muutus kui 18.-19. sajandi vahetusel alguse saanud orjakaubanduse ja orjapidamise lõpetamine. Seegi tundus ja alul lausa ilmvõimatu ja ennekuulmatu, see oli üks majanduse alustalasid. Toonagi ei näinud ju valdav osa puuvillakasutajatest seda, millises valus ja alanduses see kangamaterjal koguti. Kui paljud tänapäeva karusnaha ostjad seda riideeset tegelikult tõepoolest vajavad? Kui paljud on näinud, mismoodi see «toode» kasvatatakse, tapetakse? Moe ja edevuse kammitsais, kasumi nimel. Kas inimkonnal on praegu puudus soojadest materjalidest? Ei ole. Külmadesse oludesse suunduv inimene ostab poest tehnilisest tekstiilist kehakatted, mitte ei lähe metsa küttima, et katta ennast karusnahkadega.
Seda kirjatükki ajendasid kirjutama kaks sündmust. Esimene neist oli karusloomakasvatajate pöördumine riigikogu poole sooviga jätkata karusloomakasvatust, sest metsloomade massiline kasvatamine puurides ning nende nülgimine naha saamiseks olla väga ökoloogiline, väikese keskkonnamõjuga ja tulus tegevus. Riik pidavat kaotama eksporditulu ning sadakond inimest ei saaks enam teha tööd, mida nad nii väga armastavad...
Mõelgem siinkohal aga hetkeks, millist praktilist kasu suudab karusnahk nüüdisaegsete sünteetiliste materjalidega võrreldes pakkuda. Tegelikult ei mingit. Külmas annab sooja ikka ja ennekõike kõrgtehnoloogiline ja kerge sünteetiline materjal, mitte loomanahad. Tõsi, karusloomakasvatuse kadumise all kannataks ilmselt enim tarbeesemete, pastaka- ja rõivatööstus, kus pliiatsi, pinali, mütsi, koti- või jopeluku külge kinnitatakse ehedast karusanahast tilbendav tutike. Milline üllas tunne võiks täita puuris peetud ja surmani hirmunud looma hetk enne nülgimist, kui ta teaks, et temast saab tutte kümnetele, kui mitte sadadele nii vajalikele pastapliiatsitele, mis tõenäoliselt mõnenädalase kasutuse järel prügikasti lennutatakse?
Vaadakem korraks enda ümber: kui palju on meie elukeskkonnas mõttetuid karusnahajupikesi, kas meil tegelikult on neid vaja?
Teine teema on palju tõsisem. See on nimelt asjaolu, et maaeluministeerium minister Urmas Kruuse eestvõtmisel on otsustatud toetada piimatootmisühistute loomist 15 miljoni euroga. Tekib küsimus, miks investeeritakse maksumaksja raha uue tootmise rajamiseks, kui teame, et juba praegu on piimatööstuse müügitulu väiksem kui tootmiseks tehtavad kulutused. Piim on juba praegu ületoodetud toiduaine, kogu toodetud toorpiima ei suudeta realiseerida. Selle aasta kolme kuuga sai see tööstusharu Eestis üle kuue miljoni euro kahjumit, viimati oldi kahjumis 2005. aastal 0,7 miljoni euroga. Globaalselt ei suuda piima hind konkureerida inflatsiooniga. Mäletate ehk üht Sullingu-nimelist ministrit, kes 2014. aastal lubas viia Eesti piima laktoositalumatute jaapanlaste toidulauale? Paraku on Eesti piima eksport alates 2014. aastast vähenenud ligi poole võrra...
Siiski on sel lool ka helgem pool. Nimelt on see 2058-hertsine õõvastav pinin pannud paljusid inimesi mõtlema. Maailmas valmistatakse juba praegu piima sojast, mandlitest, kookosest, kaerast, riisist, kanepiseemnetest jne. Äsja on turule jõudnud ka oapiim. Toidutehnoloogia innovatsioon ja ettevõtlus liigub vaid taimsel toormel põhinevate koostisainete, retseptide ja toodete väljatöötamise poole ning nõudlus nende toodete järele kasvab pidevalt. Uuritakse ka seda, kuidas toota sünteetilist liha, kui on õpetatud pärmiseeni tootma piimasuhkru ja -valgu sisaldusega ollust. Innovatsioon olnuks see, kui maaeluministeeriumi pakutav arendusraha oleks kulunud alternatiivsete piimatoodete väljatöötamisele, kui toetusi jagataks taimse piima tootmiseks vajaliku tooraine kasvatamiseks.
Toiduainetetööstuse tulevik kaldub selgelt sünteetilise toidu poole. Investeeringud, mida sellesse suunda tehakse, ning teadus- ja tehnoloogiauuringud kinnitavad seda. Toiduga seotud maaelu vireleb ja pole ühtki arusaadavat viisi, kuidas lõpetada seda virelemist muul moel kui märkimisväärse tehnoloogilise revolutsiooniga toidutootmises. Meil on võimalus olla osa sest revolutsioonist või põletada maksumaksjate raha perspektiivitu traditsiooni reanimeerimise katsetes.
Igasekundilise masstapmiseta toimetulek on lihtsalt inimeseväärilisem eluviis ning omnivoorina peaksime suutma sellise olukorraga imehästi toime tulla. Eriti kui kasutame selleks teadust. On ilmne, et nii taimset kui ka sünteetilist päritolu piim ja lihaasendajad tulevad me toidulauale kiiremini, kui paljud ehk arvavad. See ei ole moedieet, mis korraks kerkib ning siis unustatakse, see on midagi enamat. See on sisemisel tunnetusel ja mõistmisel põhinev maailmavaade.
Mida halba on siis piimas, võidakse ju küsida. Tõepoolest, lüps näib ju igati vägivallatu... kui jätta kõrvale pidev vajadus tappa piimaeritust tekitavaid vasikaid, et ikka piima oleks, ning arvukad arutelud selle üle, kuidas tagada vasikate parim tervis ja liha kvaliteet, et nad kuue- või kümnekuistena toidulauale saatmiseks maha koksata. Traditsioon ja harjumused. Arusaadav. Lihtsalt... kus on siis teie kastikesed kirjatuvidega või õues valmis pandud lõkkematerjal, et naabritele suitsusambaga sõnumeid edastada?
15 miljoni kulutamine piimaühistu loomiseks ei erine millegi poolest ei Estonian Airi ega ka selle uue riikliku lennuettevõtte loomisest: raha topitakse ülekonkureeritud turu tegevusse. Toidulaua kvaliteedi, maaelu jätkusuutlikkuse või eetilise loomu parandamisega pole sel ilmselgelt midagi tegemist. Rahvusvahelisi suundumusi arvestades tuleb juba praegu toetada maaelus tegevusi ja tootmist, millel on selge tulevikuperspektiiv ja kasvav nõudlus. Eesti maaelu arengukava 2014–2020 tehnoloogiline ja majanduslik pimedus ning läbimõtlematus on ilmne. Kõigel veidral ja kohatul on tavaliselt ka lihtsamast lihtsam seletus: ahnus või rumalus.
