Sisukord
Kultuur
Tänane leht
27.08.2016
Eesti Mälumäng Pretsedent: kohus «surnu» üle (1) Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Dora saadeti Siberisse Tagakülg Eesti lühiuudised Sester nõuab Ossinovskilt haigekassa eelarve taskaalustamist Esikülg 27. august Linnahalli võivad ees oodata paremad päevad Praamide uus piletisüsteem kontrollib autonumbreid ise (1) Majandus Taani õnneuurija: majandusest hoolimata on õnnelikkust taotleda alati võimalik (24) Välismaa Päikese naabertähelt avastati lähim Maa tüüpi planeet (1) Kolumbiat pool sajandit piinanud verine konflikt on lõppemas Korraarmastaja Merkel (5) Merkeli autokolonn langes Prahas rünnaku ohvriks Arvamus Postimees 1931. aastal: kaotud palit! Palutakse tuua kõrtsi. Raul Rebane: seisukoht Eesti taasiseseisvumise ja 20. augusti tähenduse asjus (9) Juhtkiri: kuidas teha õnnelikku riiki (1) Taani õnneuurija: majandusest hoolimata on õnnelikkust taotleda alati võimalik (24) Rossi ränk põrumine (2) Kristiina Ross: eesti keele piiblipilk (2) Põhjamaise näoga baltlane Pehme lemmik taas pildil (2) Päeva karikatuur: tasuta kilekott metsas Jaak Jõerüüt: ametnik, ole inimene, mitte masin! (6) Cätriin Vuks: kilekott või kohuke (5) Kultuur Lõpmatuse lõõskavad miraažid Ajaga võidu kasvanud Metakirjanik Arno Oja vahefiniš Nädala plaat. Drake’i motiiv ja meloodia Snoop Doggi mõrvamüsteerium Siis, kui Eestis oli kõige rohkem rattaid maailmas ühe elaniku kohta Sport Halliku kümme kolmest, kuid vanad mured jäid Meeskonna sümboli vaikne taandumine (1) Kihlveokurat tegutseb taas, süüdlased veel teadmata Andrei Ojamets tagasi Tartus, Järvamaa jahib Laimons Raudseppa AK Taani õnneuurija: majandusest hoolimata on õnnelikkust taotleda alati võimalik (24) Lõpmatuse lõõskavad miraažid Ajaga võidu kasvanud Ants Laaneots: võõrväed Eestis 1990–1994 – aeg, kui meile pakuti siiajäämise eest lennukeid (7) Peeter Langovits: hüvasti, Lenin! Metakirjanik Arno Oja vahefiniš Nädala plaat. Drake’i motiiv ja meloodia Kristiina Ross: eesti keele piiblipilk (2) Valitsus otsib Pokemone Teeme rahval tuju paremaks Jaak Jõerüüt: ametnik, ole inimene, mitte masin! (6) Snoop Doggi mõrvamüsteerium Siis, kui Eestis oli kõige rohkem rattaid maailmas ühe elaniku kohta Arter Suured väikesed rõõmud Kuidas mõjuvad helid Sama diip nagu small-talk Autolugu: Ford Edge. Suur vaikus Rain Rosimannus – tavaline Pokémon (7) Sõiduproov: Hyundai Santa Fe Eesti kõmulisimad ja kalleimad lahutused (1) Linna saabus tivoli! Jalgrattal Tallinnast Tartusse – ja veel väikese ringiga Kurgid kahe tunniga Mediteerida võib ka tantsides Eheda Itaalia jäätise pesa Tallinnas Lauri Leesi: suhelge rohkem noorte ja koertega Lendavad hobused Veini, kreemi ja piisake punki Meelelahutus Koomiks Sudoku

Metakirjanik Arno Oja vahefiniš

3 min lugemist
Arno Oja «Kajaloodi vari. Artikleid ja arvustusi 1989 – 2016» FOTO: Raamat

Kui Arno Oja 1969. aastal koos siinkirjutajaga oma ülikooliteed eesti filoloogias alustas, käibis ilmuvate kirjandusteostega sünkroonselt  avaldatud arvustuste üldnimetajana «jooksev kriitika» (vt ka lk 272). Kui kriitikud sellest «jooksmisest» mingi valiku üllitasid, siis iseloomustati seda kui «vahefinišit», taustal muidugi teadmine, et Tuglase «Kriitika» on nii etalonina kui ka kogumina finiš. Arno Oja kriitikavalimik on tema kriitikuelu esimene vahefiniš.

Tellijale Tellijale

Aga jah, Oja õpiaegadel ja veel mõnevõrra hiljemgi ei olnud rohi rohelisem ega taevas sinisem, ent ajalehtedes, ajakirjades ilmuvad arvustused olid pikemad, tausta kaasavad ja seoseid loovad, teosest lähtuvad, analüüsivamad ja kriitilisemad. Oli isegi võimalik eristada kriitikuid tsunftina. Oli olemas eri žanre (retsensioon, ülevaade, portree, intervjuu, kirjanduslik följeton, annotatsioon)  viljelev ning eneseteadlik kriitikakultuur. Ühe või teise raamatu kohta ilmus mitu arvustust, mis võimaldas võrrelda omavahel kriitikute vaatekohti. Ja mitte ainult vaatekohti, vaid ka erinevaid stiile. Hiljem  nende aegade kriitikat analüüsides jõudsin koguni arusaamale kriitikast kui spetsiifilise kirjanduskriitilise mõttetegevuse tulemist, kui liitkõnest, mis toimib sillana sotsiaalse ja kirjandusliku diskursuse vahel. Hakkasin nägema kriitikas metakirjandust.

Nüüd on olukord teine. Kriitilise vaatluse alla jõuab murdosa ilmuvast kirjandusest. Võitlus nähtavuse pärast turul on seletava ja protsessi lülitava vastukaja asemel toonud rohkem mängu võimendavat kaaskajastust. Avaldatava ruumi ettemääratud piir on trükimeedias jõudnud «kriitikasäutsude» ilmutamiseni. Selliseid, vaevu lehekülge täitvaid «säutse» on retsensioonide ja pikemate artiklite kõrval ka Arno Oja kriitikakogumikus. Siiski esindab valdav osa Oja arvustusest seda kriitikakultuuri, milles arvustus või artikkel kujutab endast liitkõnet. Arvustuses lastakse kõigepealt kõnelda autoril/autoritel (kes nad on ja kuidas teoseni jõudnud), seejärel peatutakse teose/teksti kõnetavusel (teose enda «häälel» ja selle suhestumisel teiste «häältega»), ollakse kahe- või mitmikkõnes autori enda või teiste kriitikute või teoreetikutega, lahustumata seejuures  teiste «häältes». Viimane tähendab seda, et Oja väärtustab kolleegide mõttekäikude suveräänsust, erinevalt olukorrast, kus «Eesti kirjandusteadus  (iseäranis teooria) hoiab oma uksed pärani suvalisele Lääne importkaubale» (lk 282). Nii võib ka Arno Oja enda kõnele viidates olla kindel, et see on juba kogum tema läbitunnetatud seisukohtadest. Kriitik Oja on läbivalt dialoogiline, aga ta ei suru oma mina lugejale peale. Kui ta oleks kirjandusõpetaja – aga Oja on olnudki õppejõud –, siis kvalifitseeruks ta kõne valgustuslikuks ja mõistmisele suunatud kommentaariks. Kirjandus- ja laiemalt kultuuriloolise kihi paksus Oja tekstides on muljetavaldav.

26.08.2016 29.08.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto