Sisukord
Arvamus
Postimees
27.08.2016
Eesti Mälumäng Pretsedent: kohus «surnu» üle (1) Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Dora saadeti Siberisse Tagakülg Eesti lühiuudised Sester nõuab Ossinovskilt haigekassa eelarve taskaalustamist Esikülg 27. august Linnahalli võivad ees oodata paremad päevad Praamide uus piletisüsteem kontrollib autonumbreid ise (1) Majandus Taani õnneuurija: majandusest hoolimata on õnnelikkust taotleda alati võimalik (24) Välismaa Päikese naabertähelt avastati lähim Maa tüüpi planeet (1) Kolumbiat pool sajandit piinanud verine konflikt on lõppemas Korraarmastaja Merkel (5) Merkeli autokolonn langes Prahas rünnaku ohvriks Arvamus Postimees 1931. aastal: kaotud palit! Palutakse tuua kõrtsi. Raul Rebane: seisukoht Eesti taasiseseisvumise ja 20. augusti tähenduse asjus (9) Juhtkiri: kuidas teha õnnelikku riiki (1) Taani õnneuurija: majandusest hoolimata on õnnelikkust taotleda alati võimalik (24) Rossi ränk põrumine (2) Kristiina Ross: eesti keele piiblipilk (2) Põhjamaise näoga baltlane Pehme lemmik taas pildil (2) Päeva karikatuur: tasuta kilekott metsas Jaak Jõerüüt: ametnik, ole inimene, mitte masin! (6) Cätriin Vuks: kilekott või kohuke (5) Kultuur Lõpmatuse lõõskavad miraažid Ajaga võidu kasvanud Metakirjanik Arno Oja vahefiniš Nädala plaat. Drake’i motiiv ja meloodia Snoop Doggi mõrvamüsteerium Siis, kui Eestis oli kõige rohkem rattaid maailmas ühe elaniku kohta Sport Halliku kümme kolmest, kuid vanad mured jäid Meeskonna sümboli vaikne taandumine (1) Kihlveokurat tegutseb taas, süüdlased veel teadmata Andrei Ojamets tagasi Tartus, Järvamaa jahib Laimons Raudseppa AK Taani õnneuurija: majandusest hoolimata on õnnelikkust taotleda alati võimalik (24) Lõpmatuse lõõskavad miraažid Ajaga võidu kasvanud Ants Laaneots: võõrväed Eestis 1990–1994 – aeg, kui meile pakuti siiajäämise eest lennukeid (7) Peeter Langovits: hüvasti, Lenin! Metakirjanik Arno Oja vahefiniš Nädala plaat. Drake’i motiiv ja meloodia Kristiina Ross: eesti keele piiblipilk (2) Valitsus otsib Pokemone Teeme rahval tuju paremaks Jaak Jõerüüt: ametnik, ole inimene, mitte masin! (6) Snoop Doggi mõrvamüsteerium Siis, kui Eestis oli kõige rohkem rattaid maailmas ühe elaniku kohta Arter Suured väikesed rõõmud Kuidas mõjuvad helid Sama diip nagu small-talk Autolugu: Ford Edge. Suur vaikus Rain Rosimannus – tavaline Pokémon (7) Sõiduproov: Hyundai Santa Fe Eesti kõmulisimad ja kalleimad lahutused (1) Linna saabus tivoli! Jalgrattal Tallinnast Tartusse – ja veel väikese ringiga Kurgid kahe tunniga Mediteerida võib ka tantsides Eheda Itaalia jäätise pesa Tallinnas Lauri Leesi: suhelge rohkem noorte ja koertega Lendavad hobused Veini, kreemi ja piisake punki Meelelahutus Koomiks Sudoku

Raul Rebane: seisukoht Eesti taasiseseisvumise ja 20. augusti tähenduse asjus

3 min lugemist
Raul Rebane FOTO: Loco Studio/ERR

Kolumnist Raul Rebane haaras sule, olles kuulnud raadiost Ahto Lobjaka väidet, et Eesti taasiseseisvumine oli vaid ajalooline juhus, milles Eesti inimestel mingisugust «agentsust» – st ilmselt rolli või mõju – ei olnud.

Eelmisel pühapäeval, 21. augustil analüüsiti Raadio 2 saates «Olukorrast riigist» esimese teemana Eesti taasiseseisvumist ja 20. augusti sümboolikat. Saatejuhtide Ahto Lobjaka ja Andrus Karnau vahel tekkis tugev arvamuste lahknemine, isegi sellisel määral, et Andrus Karnau ei saanud mingil hetkel enam sõna suust ja pidi teemat jätkama pärast järgmise saateteema signatuuri. Aga oma partnerit tal ümber veenda ei õnnestunud, arvamuste vahetust ei tekkinud.

Ahto Lobjakas esitas seisukoha, et  Eesti vabanes mingisuguses ajaloolises protsessis, milles tal endal «agentsust» ei olnud. See tähendab, et Eesti vabadus toodi kätte ja 20. august juhtus tänu sellele, et keegi otsustas Moskvas Gorbatšovi kõrvaldada.  Avanes uks, me ise seda ei avanud.

Kui kellelgi on üldse ennast mõtet ennast õnnitleda, siis on see Leedu, kes kuulutas ennast iseseisvaks juba 11. märtsil 1990 ja raius seda lugu Nõukogude Liidus. 20. august on ka veel «meteoroloogiline mugavus», kuna sel ajal on ilm parem.

Kokkuvõtteks, see, mis juhtus Eestis, oli lihtsalt «juhusele lehvitamine», milles meil puudus igasugune osalus.

Siit lähebki vaidluseks.

Suur osa Eesti elanikkonnast kuulub eagruppidesse, kes piltlikult öeldes on elanud kolm elu. Esimene oli kuni 1986. aastani, Brežnevi ja tema järeltulijate «stagna» ja ilma igasuguse kahtluseta üks rumalamaid aegu meie ajaloos. Teine elu algas perestroikaga ja lõppes Eesti iseseisvumisega 20. augustil 1991. Kolmas on käsil praegu. Sellise ajaloolise kogemusega rahvaid on maailmas vähe ja ebatavaliseks teeb meie kogemuse just üliemotsionaalne periood 1986–1991. Sellist kõrgendatud hingeseisundit ei koge «normaalriigid» kunagi.

Need viis aastat olid ajalooline protsess, kus vastastikku üksteist julgustades, kogu aeg juurde õppides ja piire kombates lähenesid sajad tuhanded inimesed lõppeesmärgile, vabale Eestile.

Neid, kes oleksid käed rüpes oodanud, et «juhus meile lehvitab» ja Moskvast meile vabadus kingitakse, mina küll ei tea. Toimus ju aktiivne poliitiline tegevus, sel ajal küpses terve plejaad tulevasi poliitikuid, kes olid kiiresti valmis looma vabanenud riigi struktuurid, valitsuse, kohalikud omavalitsused ja kõik, mis ühel iseseisval riigil vaja. Võrreldes paljude meie olukorras olnud riikidega saavutas Eesti mitmeaastase ajaeelise ja seda just tänu meie kodanike valmisolekule riik üle võtta. 20. august on tõepoolest lihtsalt üks kuupäev, see oleks võinud olla ka mingi muu, aga on just see. Selleks ajaks oli NSVL oma ressursid täiesti ammendanud ja kas iseseisvumine oleks tulnud sel ajal või mõni kuu hiljem, see enam ei loe. Ta oleks tulnud niikuinii.

Tean väga palju inimesi, kellele 20. august on elu tähtsaim päev; nende hulka kuulub ka allakirjutanu. Mis meil oleks ilma selleta ja mis võiks asendada vabadust? Selle päeva tähistamine ei vähenda mingilgi määral 24. veebruari tähendust, vastupidi, suurendab. Ühel iseseisval riigil peavadki olema oma olulised tähtpäevad, rituaalid ja tseremooniad, mis inimestele ühistunnet loovad.

On päris selge, et selle päeva kombed veel otsivad oma lõplikku vormi, need pole valmis. Aga juba täna on meedia ja üritustega suur osa Eesti elanikkonnast sel päeval Eestiga seotud ja see ongi asja mõte. Toomas Hendrik Ilvese ajal loodud skeem on elujõuline, aga pole kahtlust, et järgmised presidendid seda täiendavad. Sel aastal oli olulise uuendusena kavas roosiaia kõne otseülekanne ja tahaks loota, et seda muutma ei hakata.

Mis sundis Ahto Lobjakat vähendama Eesti inimeste rolli iseseisvumisprotsessis, ei tea. Äkki ta polnud kohal, oli liiga noor või ei saa aru. Kõige tõenäolisem on siiski, et ta just nii mõtlebki. Tema analüüs ongi tavaliselt varustatud tugeva kriitilise meelega Eesti toimuva suhtes. Alles hiljuti pidi Postimees oma juhtkirjas talle vastu vaidlema, sest Lobjaka versioon Eesti-Soome suhete kohta oli lehe arvates pehmelt öeldes ebaobjektiivne.

Siiski olen ma ta talle tänulik, sest 21. augusti saade jättis alles kaks toredat väljendit: «juhusele lehvitamine» ja «meteoroloogiline mugavus». Mõlemad on keeleliselt andekad ütlused. Lisaks sunnib selline torkimine kaitsma enda arvates olulisi väärtusi ja 20. august seda kindlasti paljude jaoks on.

Üks versioon veel. «Halb eesti entsüklopeedia» on tavaliselt Tallinna TV saade «Meedia keskpunkt», mille tegijatel  ei ole ligi 200 saate jooksul lõppenud otsa imeline vaist leida üles kõik, mis meie elus halvasti on. «Me läheme edasi, negatiivset on nii palju, et ei jõua ära rääkida,» kurtis Heimar Lenk alles hiljuti, 16. augusti saates.

Kui selles saates hakatakse sind kiitma ja tsiteerima kui «lugupeetud arvamusliidrit», siis sa pead olema kuskil kõvasti pahandanud. Ahto Lobjakat on sel aastal korduvalt «Meedia keskpunktis» tsiteeritud ja tunnustatud. Äkki ongi asi lihtsam, ta on teel koju, omade juurde.

Seotud lood
    26.08.2016 29.08.2016
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto