Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: kuidas teha õnnelikku riiki

«Ma tahan, et inimesed siin riigis tunneksid end õnnelikuna,» ütles David Cameron 2010. aastal, kui tema ametiaeg Ühendkuningriigi peaministrina algas. Plaan oli suur: Cameron leidis, et valitsus saab mängida suurt rolli selles, kui hästi riigi kodanikud end tunnevad, ja anda kaaluka panuse sellesse, et inimestel oleks hea elada. Cameron leidis toona, et sisemajanduse kogutoodangust riigi edukuse hindamiseks ei piisa, vaid mõõta tuleks ka teisi komponente, mis koos annaksid teavet inimeste üldise heaolu kohta, ja püüda parandada just neid, mis inimese õnnetunnet mõjutavad.

Toona leidsid Ühendkuningriigi suuremad väljaanded, et peaministri selline soov on üsna erandlik, ambitsioonikas ja teeb ta oponentidele kergesti rünnatavaks. Õnn ei olevat midagi, mida saaks objektiivselt hinnata, ja on kaheldav, kas see ülepea riigi asi on.

Tõepoolest, mida tähendab õnn? Kuidas õnnelikkust mõõta? Jõukuse alusel? Turvalisuse alusel? Teenuste kättesaadavuse alusel? Lähisuhete alusel?

Nüüdseks on õnnelikkuse uurimisest saanud oluline komponent riigi edukuse hindamisel, sellega tegelevad sotsioloogid, politoloogid, psühholoogid, neuroteadlased ja mitme teise distsipliini teadlased. 2012. aastast alates koostab ÜRO maailma riikide õnneraportit, kus on peale SKT arvesse võetud  ka ühiskondlikke tegureid ja tervisenäitajaid, sotsiaalsete tugede olemasolu, vabadust teha oma elu puudutavaid otsuseid, usalduse taset jne. Selle tulemused annavad aimu sellest, mis inimesi õnnelikuks teeb ja kuidas riigid inimeste õnnelikkuse järgi jaotuvad.

Tänases arvamus- ja kultuurilisas AK räägib Taani õnneuurija Meik Wiking oma tähelepanekutest riikide õnnelikkuse mõõtmisel. Majandusel on selle puhul oluline roll, eriti just riigisisesel majanduslikul ebavõrdsusel, mille vähendamiseks saab riik palju ära teha. Kui parandada kõige vaesemate inimeste heaolu, siis suurendab see kogu rahvastiku õnnetunnet. Kui ka kõige vaesemale inimesele riigis on tehtud võimalikuks elementaarsete eluvajaduste rahuldamine, võidavad sellest ka kõige rikkamad.

Kuid nende tegurite kõrval, mida saab mõjutada riik, tõi taanlasest õnneuurija esile ka teised, väga isiklikud, näiteks inimsuhted. Ilmselt on neid väiksemaid ja varjatumaid tegureid teisigi.

Taani hoiab õnnelikkuse edetabelis kõrget kohta. Pärast järjekordse ÜRO õnneraporti ilmumist seostati välisajakirjanduses sealset õnnetaset taanikeelse terminiga «hygge», millele täpset tõlkevastet on raske anda, kuid mis kaudselt eesti keelde panduna tähendab hubasust või heaolu. Seda kirjeldab tassitäis kakaod jahedal õhtul, õhtusöök lähedastega pärast pikka päeva, hea raamat enne uinumist, pühapäevane piknik sõpradega. Kirjanik Patrick Kingsley kirjeldas «hygge’i» kujutluspildina sõpradest külmal talveõhtul, kes on end kamina ette sooja pleedi sisse keeranud ja vaikselt juttu ajavad. Kas «hygge» üksi on õnnelikkuseks piisav? Ilmselt mitte. Kas see aitab sellele kaasa? Ilmselt küll.

26.08.2016 29.08.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto