Meil ei ole vaja 102. riigikogu liiget, kes meeldib kõigile. Meil ei ole vaja ka peaministrit nr 2, kes juhiks valitsust. Meil on vaja presidenti, kes on kogenud, sõnakas, tõsiseltvõetav ja mõjukas, et nende omaduste abil rakendada ka need kogud tööle nii, nagu keerulistele aegadele kohane, kirjutab endine poliitik Evelyn Sepp.
Täna saab alguse või ka lõpu Eesti Vabariigi 5. presidendi valimine: Konstantin Päts, Lennart Meri, Arnold Rüütel, Toomas Hendrik Ilves ja ...?
Kui kolme esimese panust ja rolli on võimalik hinnata, siis Ilvese puhul on selleks veel vara. Tema aeg alles tuleb. Kes teavad, need teavad niigi, aga paljud veel ei tunneta, kuid kindlasti saavad tundma. Olen kindel, et kokkuvõttes pälvib ka tema panus laiapõhjalise tunnustuse.
Kas nad on olnud ideaalsed presidendid? Laitmatud inimesed? Ärgem petkem ennast. Kindlasti mitte! Asjad lihtsalt paistavad tagantjärele helgemana, aga ametijärgsed jalajäljed on siiski kahtlemata suured – see on fakt.
Pärandina on nende tegevuse kirjeldus kõnekas: Eesti iseseisvumine, iseseisvuse äraandmine, selle taastamine, ühinemine ELi ja NATOga ning Eesti globaliseerumine. Alati kuhugi teel. Nii segaseid aegu kui praegu pole aga kaua olnud ja võimalikud on kõik arengud.
Kampaania väärikus annab lootust!
Alustuseks tahan ma tänada kõiki kandidaate. Sellist avatud ja sisukat, kuid mis veelgi olulisem, väärikat kampaaniat ei ole vähemalt 25 viimase aasta jooksul Eesti poliitikas toimunud. Eks väikeseid libastumisi ikka oli, samuti kohatut või paljasõnalist enesekiitust, mõni ebaõnnestunud nali või ebaadekvaatne võrdlus, aga nende eest on kandidaadid avalikult vabandust palunud. See on olnud ülisümpaatne ja annab lootust, et selline debatikultuur võiks kesta ka kauem kui need viis enneolematut kuud. Me saaksime nii kõik palju paremate lahenduste ja juhtimise osaliseks.
Mulle meeldiks Eesti poliitika veelgi enam, kui see keskenduks sisulistele lahendustele, selle asemel et piirduda loosungite ja vastastikku pasunasse panemisega. Ja kui ka valijad sellega kaasa tulevad; kui hääletada maha kõik loosunglikud, hirmutavad, manipuleerivad ja jalaga-tagumikku-kampaaniad, oleks meil riigina tõesti lootust.
Pole kahtlustki, et selle viie kuu eest tuleb müts maha võtta esmajoones Siim Kallase ees, kes tegi kevadel Eesti poliitikas täiesti pretsedenditu käigu, andes teada, et tema soovib täie tõsidusega kandideerida presidendiks, ning kutsudes ka teisi soovijaid avalikult ja sisukalt Eesti üle debateerima.
Me oleme kõik sellest võitnud!
Tõsi, ma ei ole kaugeltki nõus kõigega, mida ma nende debattide ajal kuulsin või lugesin, samuti ei pea ma ka kõike seda piisavaks. Aga ma hindan seda tahet ja pühendumist, mida kandidaadid üles näitasid. Ma tunnustan ka meedia panust, mis andis Eesti avalikkusele võimaluse süveneda. Kõik muu ei ole ju tegelikult tähtis.
Kindlasti oli ja on selle kõige taga ka poliittehnoloogilisi kaalutlusi, disainitud seisukohti, suhtekorraldust, isiklikku edevust, parteilist egoismi, tulevase tähelennu ettevalmistamist, kuid see, kuhu me välja jõudsime, on palju olulisem.
Kõigil meil on selle tulemusena üle pikkade aastate võimalik ilkumise asemel mõtlikult vaikida, sõimu asemel kuulata ja kaasa mõelda ning käituda nagu vaba riigi kodanikule kohane – öelda, kuidas tulevikus peab.