Tiina Laansalu: meie murded

Tiina Laansalu Foto: Eesti Keele Instituut

On hästi teada, kui tähtis roll on eesti rahvuse püsimajäämisel eesti keelel – nii iga päev kõneldaval suulisel ühiskeelel kui ka normeeritud kirjakeelel. Ei tohi aga unustada, et keele kujunemises on peaosa mänginud meie piirkondlikud murded.

Murdeid ja murrakuid on Eesti alal, hoolimata selle väiksusest, ohtralt. Murded jagunevad põhjaeesti ja lõunaeesti peamurdeks. Põhjaeesti murre jaguneb saarte, lääne-, kesk- ja idamurdeks, eraldi rühmana on välja toodud ka kirderannikumurret (jaguneb ranna- ja Alutaguse murdeks). Lõunaeesti murre jaguneb aga Mulgi, Tartu ja Võru murdeks.

Kirjusus on alguse saanud sellest, et eesti keel on tekkinud mitme kunagise läänemeresoome hõimu keele põhjal. Murretevahelisi lahknevusi on aja jooksul suunanud kontaktid eri keeltega. Pärast muinasaja lõppu hakkasid (peamiselt alamsaksa keele mõjul) keeles toimuma olulised muutused, murdeerinevused suurenesid ja algas jagunemine murrakuteks. Viimast põhjustas eelkõige talupoegade sunnismaisus, mis tingis kihelkonnakeelte eraldi väljakujunemise. Nii on kihelkondlikke murrakuid kokku lausa 109 (eri käsitlustes võib veidi varieeruda).