Teekond sõnumini

Michel Faberi autogramm FOTO: Kätlin Kaldmaa

Michel Faber on kahtlemata üks ingliskeelse maailma omapärasemaid autoreid. Jälginud kirjaniku arengut ta karjääri käesoleva sajandi algusest saadik, võin julgelt öelda, et Faber juba lugejaid ei peta. Ta ei anna ühtegi kirjatükki enne käest, kui see on nii tõeliselt läbi tunnetatud ja arutatud, et seal ei ole enam ühtki tähte ega kirjavahemärki, mis ei oleks oma täpselt paika pandud kohas. Kirjutamine on Faberi jaoks vere küsimus. See on veres ja tuleb verest.

Tellijale Tellijale

Faber on üks neist kirjanikest, kelle pärast võistlevad mitu riiki – Hollandis sündinud, pikalt Austraalias ja nüüd Šotimaal elanud kirjanikku tahavad omaks pidada kõik. Nii nende Kafkadega kord juba on. Šotimaal on Faber saanud kõik kirjandusauhinnad, mis saada on, aga seda suurt ja ihaldusväärset Bookerit ei ole talle veel antud.

Võib-olla selle pärast, et kui tema võimas viktoriaanlikust ajastust kõnelev romaan «The Crimson Petal and the White» 2002. aastal ilmus, käis Bookeriga kaasas reegel, et seda antakse vaid Suurbritannia kodanikele. Pingutas Canongate’i kirjastuse Jamie Byng, mis ta pingutas, aga Faber keeldus Briti kodakondsusest. Hollandi keelde, olgu öeldud, tõlgib tema raamatud ikka päris tõlkija, mitte kirjanik ise. Michel Faberi esimene ja kõige tähtsam lugeja oli alati tema abikaasa Eva, kes mehe eest kõigiti suurepäraselt hoolitses: ühel aastal, kui Faberil oli üüratu eksistentsiaalne kriis, ostis ta mehele vagunelamu, et too saaks keset Šoti loodust inimestest äralõigatuna end taas üles leida.

02.09.2016 05.09.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto