Sisukord
Arvamus
Postimees
03.09.2016
Eesti Mälumäng Loomaaia uudised Dilbert Male Horoskoop Palju õnne Lastele suunatud reklaami eetilisus tekitab küsimusi Tudengi juhiloata jätnud ametnikul soovitati käituda inimlikult Eesti lühiuudised Filmižüriid kahtlustatakse seadusrikkumises Garantiikiri võib viia erakorralise kongressini (6) Välismaa Venezuela seisab elu eest järjekorras Noored naised eelistavad lasta end steriliseerida Hispaaniale terendab kolmas valimiste ring Cháveze läbikukkunud järeltulija Karimovi tee arbuusivargast hirmuvalitsejaks (3) Arvamus Marti Aavik: miks ma peaksin tahtma... Juhtkiri: Keskerakonna Augeiase tallid (2) Nothing personal, it’s just politics* (8) Postimees 1992. aastal: vallavanemal nõrgad närvid Kuradi hea peasekretär! (3) Koristaja Pomerants (3) Hanna-Liina Võsa muusikalikool alustab õppetööd Päeva karikatuur Tiina Laansalu: meie murded (1) Lauri Mälksoo: rändekriis kui õiguslik kriis (5) Trivimi Velliste: Konstantin Pätsi paradoks ehk äraleppimine ajalooga (22) Kultuur Marti Aavik: miks ma peaksin tahtma... Aabitsate rohkus on vabaduse märk Eesti kultuuri täheatlas: Esimene aabits Eesti kultuuri täheatlas: Esimene aabits (1) Teekond sõnumini Nädala plaat. Ülikaasaegsuse närvirahu Inimsõbralik luule Sport Spordi lühiuudised Kui vanalt minna välisklubisse, kuidas lõpetada kool (1) Eesti suusalootus mehistub sõjaväge meenutavas spordikoolis Mart Seim sai arstidelt hea uudise Vormelimaailma Juha Mieto – ebaõnnest hoolimata päikseline inimene (1) Jaanimaa jahib raskest seisust tiitlit, Patrail püüab stabiilsust AK Aabitsate rohkus on vabaduse märk Peeter Langovitsi tagasivaade: ajaga võidu ja ohtlik pärand Pulpfiktsioon, Leblanc, Moltke Marti Aavik: miks ma peaksin tahtma... Eesti kultuuri täheatlas: Esimene aabits (1) Eesti kultuuri täheatlas: Esimene aabits Nädala plaat. Ülikaasaegsuse närvirahu Teekond sõnumini Uued praamid tulevad! Minu kogemused ravikanepiga Tiina Laansalu: meie murded (1) Mis saab, kui Donald Trump pääseb Valgesse Majja? (12) Taavi Eilat: millal piisab kiskjale vabandusest? (2) Arter Lelurobotite kolmik Eesti vanim õpetaja (2) Kuninglik lesbidraama Rootsi kastmes Kaja Kallas: sisemine või välimine ilu (1) Seened slaavi stiilis Veelauasõit – mõnus märg adrenaliinilaks Piilume rikaste elamisi (kuni veel saab) Merilyn Saksing: olen oma pikkuse üle uhke Maria Mägi – naine, kellele ei meeldi kaotada Hakkame asjalikuks Nagu nõidumine Tõhkude lummuses Esimene peatus perereisil Esialgu veel ainult numbrimaagia Meelelahutus Koomiks Sudoku

Juhan Mellik: arvan, järelikult olen!

2 min lugemist
Juhan Mellik. FOTO: TAIRO LUTTER / POSTIMEES

Eestis on viimastel aastatel maad võtnud uus mood – kohustus arvata. Ükskõik mille kohta, ükskõik millise pädevusega, ükskõik kui suure intellektuaalse pagasiga. Peaasi, et arvad! Et pritsid oma mõttelennu ilmarahva ette. Muidu oled mõttetu inimene, kelle hääl kaob kaaskodanike kisakooris, kajab vastu vaid omaenda peakolba kõlakojas. Arvad, järelikult oled olemas!

Kui palju ilusaid ja pateetilisi nimetusi oleme leiutanud arvamise püha protsessi kohta. Mõttetalgud. Kärajad. Jääkelder. Arvamusfestival. Mõte on selge – kui me ainult saaks suud puhtaks rääkida ja oma sisimad ängistused üksteisele välja laduda, tuleks õnn meie õuele. Ehk tekiks suisa isegi sünergia või – oh seda ilmutust! – innovatsioon.

Tegelikult saan ma muidugi aru. Eestlane ongi kinnine inimene ja individualist, kui peab tingimata laskuma stereotüüpidesse. Koostöö pole meie rahva kõige tugevam külg. Küll ikka vanal ajal hoidsime Balti ketis üksteisel käest kinni, aga nüüd, vabade peremeestena omaenda maal... Ja nii edasi. Kõik tore ja tõsi, aga kas on vaja seda pioneerlikus kampaaniavormis üles utsitada?

Tekkinud on veel omaette teadus – metaarvamine. Arvamine arvamise kohta ehk täpselt seesama, millesse minagi olen nüüd laskunud. Siia alla kuuluvad kõik säärased sõnad nagu «diskussioon», «avatud ühiskond», «sotsiaalne sidusus». Kindlasti ka manitsevad õpetused sellest, kui oluline on ikka püüd teist osapoolt mõista ja teda ära kuulata. Näen siinkohal laia tööpõldu tervele armaadale eetikutele ja projektikirjutajatele, kes aitaksid taastada üksteisemõistmise.   

Ma usun täitsa, et arvamusjüngrite algne plaan võis olla üllas ja idealistlik. Paraku, nagu sageli juhtub, läheb praktika ideaalidest lahku. Arvamusest ja arvamisest on saanud omaette tööstus, mida meelega üles köetakse. Kõik need vaatajaarvud, klikid, kired ja draamad. Facebooki-kommentaaridest rääkimata.

Hea televaataja, mida arvad sina? Tee oma hääl kuuldavaks! Jäta oma arvamus ja võida eksklusiivne kohvisegu! Ma ei arva mitte midagi, keeldun isegi proovimast. Mitte ainult selle kohta, kuidas tundus mulle staarisaate viimase võitja etteaste. Vaid ka teemadest, mille kohta ma ei oskagi midagi arvata ning mille kohta arvamisest poleks mitte kellelegi mitte mingisugust kasu. Näiteks haldusreform. Või lõputu ilana veniv kanepivaidlus.

Eluterve ükskõiksus on kaduv väärtus – rõhuga sõnal «eluterve». Tasakaal meie riigis on kuidagi hakanud nihkuma rääkimise ja arvamise, mitte tegemise poole. Seda viimast võiks esimese asemel rohkem harrastada. Vähem mulli, rohkem tulemusi!

PS. Tean väga hästi, et eelnev jutt inimeselt, kes ise leivateenimise raames aeg-ajalt arvamuskülge trükimustaga täidab, võib kõlada silmakirjalikult.

Seotud lood
02.09.2016 05.09.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto