Sisukord
Talisport
Postimees
03.09.2016
Eesti Mälumäng Loomaaia uudised Dilbert Male Horoskoop Palju õnne Lastele suunatud reklaami eetilisus tekitab küsimusi Tudengi juhiloata jätnud ametnikul soovitati käituda inimlikult Eesti lühiuudised Filmižüriid kahtlustatakse seadusrikkumises Garantiikiri võib viia erakorralise kongressini (6) Välismaa Venezuela seisab elu eest järjekorras Noored naised eelistavad lasta end steriliseerida Hispaaniale terendab kolmas valimiste ring Cháveze läbikukkunud järeltulija Karimovi tee arbuusivargast hirmuvalitsejaks (3) Arvamus Marti Aavik: miks ma peaksin tahtma... Juhtkiri: Keskerakonna Augeiase tallid (2) Nothing personal, it’s just politics* (8) Postimees 1992. aastal: vallavanemal nõrgad närvid Kuradi hea peasekretär! (3) Koristaja Pomerants (3) Hanna-Liina Võsa muusikalikool alustab õppetööd Päeva karikatuur Tiina Laansalu: meie murded (1) Lauri Mälksoo: rändekriis kui õiguslik kriis (5) Trivimi Velliste: Konstantin Pätsi paradoks ehk äraleppimine ajalooga (22) Kultuur Marti Aavik: miks ma peaksin tahtma... Aabitsate rohkus on vabaduse märk Eesti kultuuri täheatlas: Esimene aabits Eesti kultuuri täheatlas: Esimene aabits (1) Teekond sõnumini Nädala plaat. Ülikaasaegsuse närvirahu Inimsõbralik luule Sport Spordi lühiuudised Kui vanalt minna välisklubisse, kuidas lõpetada kool (1) Eesti suusalootus mehistub sõjaväge meenutavas spordikoolis Mart Seim sai arstidelt hea uudise Vormelimaailma Juha Mieto – ebaõnnest hoolimata päikseline inimene (1) Jaanimaa jahib raskest seisust tiitlit, Patrail püüab stabiilsust AK Aabitsate rohkus on vabaduse märk Peeter Langovitsi tagasivaade: ajaga võidu ja ohtlik pärand Pulpfiktsioon, Leblanc, Moltke Marti Aavik: miks ma peaksin tahtma... Eesti kultuuri täheatlas: Esimene aabits (1) Eesti kultuuri täheatlas: Esimene aabits Nädala plaat. Ülikaasaegsuse närvirahu Teekond sõnumini Uued praamid tulevad! Minu kogemused ravikanepiga Tiina Laansalu: meie murded (1) Mis saab, kui Donald Trump pääseb Valgesse Majja? (12) Taavi Eilat: millal piisab kiskjale vabandusest? (2) Arter Lelurobotite kolmik Eesti vanim õpetaja (2) Kuninglik lesbidraama Rootsi kastmes Kaja Kallas: sisemine või välimine ilu (1) Seened slaavi stiilis Veelauasõit – mõnus märg adrenaliinilaks Piilume rikaste elamisi (kuni veel saab) Merilyn Saksing: olen oma pikkuse üle uhke Maria Mägi – naine, kellele ei meeldi kaotada Hakkame asjalikuks Nagu nõidumine Tõhkude lummuses Esimene peatus perereisil Esialgu veel ainult numbrimaagia Meelelahutus Koomiks Sudoku

Eesti suusalootus mehistub sõjaväge meenutavas spordikoolis

5 min lugemist
Tormis Laine sõnul pole ta talent, vaid pigem näide töörügajast. FOTO: JUSS SASKA

Sünnist saati võitlejahingega olnud mäesuusataja Tormis Laine teab täpselt, mida tahab. Plaan sai valmis mõeldud juba ammu: kerkida esimeseks eestlaseks, kes jõuab maailma ühel populaarsemal suusaalal päris tippu. Augustis 16-aastaseks saanud noormees on raskete väljakutsetega harjunud ja teab, et töö on see, mille abil saab kõik võimalikuks.

«Ma pole kunagi olnud mingi talent, olen töömehe näide. Sündides ei olnud mul erilisi sporditegemise eeldusi, pigem vastupidi: kõõrsilmad, x-jalad, lampjalad, astma ja allergiad,» meenutab ta. Nüüd alustab Laine aga teist õppeaastat maailma üheks paremaks spordikooliks peetavas Stamsi suusainternaatkoolis, mille vilistlased on võitnud sadu medaleid.

Loogilist ja lihtsat teed Eestist mäesuusamaailma ei ole. «Kindlasti peab ise teerajaja olema. Meil ei ole siin kedagi, kes tuleks ja ütleks, kuidas on midagi õige teha. Igaüks peab ise oma tee leidma,» räägib Laine, kes sattus vanema õe eeskujul Otepääl suusatrenni umbes viieaastaselt.

Laine võitles lapsena paljude terviseprobleemidega ning astmast ja allergiatest pole noormees tänase päevani välja kasvanud. Tegelikult just nende tervisemurede tõttu koliski Tormis koos perega kaheaastaselt Tallinnast Otepääle. Uus kodu loodi loodussõbralikest materjalidest, mis allergikule paremini sobivad.

«Just äsja käisime spordiarsti juures ja saime taas kinnitust, et astma pole kuhugi kadunud. Kogu aeg ei pea ma ravimeid kasutama, vajaduse korral on olemas Ventolin, mida probleemide korral sisse hingan. Ühtegi pidevalt kasutuses olevat ravimit ei ole. Ventolini tarvitan neli-viis korda aastas. Seegi hea,» räägib ta mõtlikult.

Ma ei suuda kohapeal seista. Vabal päeval ma ei maga ega passi. Pigem haaran ratta ja sõidan mõne sõbra juurde, et jalgpalli mängida.

Noorelt Austria mägedesse

Kuna Tormis ja tema kaks aastat vanem õde Tuule näitasid mäesuusatamise vastu üles suurt huvi, otsustaski perekond Laine viis aastat tagasi Austriasse kolida. «Pere tuli mulle ja õele vastu. Tol ajal oli ka Tuule väga hea suusataja. Nüüd lõpetas ta spordi mõistes suusatamise ära. Ta ei olnud nii kõva võitleja ja trennifanaatik. Tuulel on treeneripaberid ja ta õpetab seal lapsi, lisaks õpib hotellikoolis,» selgitab Tormis. 

Eestist lahkumine ei valmistanud 11-aastasele poisile mingeid probleeme. «Ei kahetse midagi, mida varem, seda parem. Noores eas on lihtsam uues koolis ja keskkonnas sisse elada. Lapsed on kõigele palju vastuvõtlikumad. Kui ma näiteks praegu sinna koliks, hakkaksid kohalikud ilmselt mõtlema, kes see küll on. Viis aastat tagasi võeti mind aga väga ruttu omaks.»

Esialgu läksid Tormis ja Tuule tavalisse Austria kooli, kus neile tuldi siiski vastu ja lubati rohkem treenida ning võistelda. Aasta tagasi õnnestus Tormisel pääseda maailma tippu kuuluvasse spordiakadeemiasse, 1967. aastal asutatud Stamsi suusainternaatkooli.

Karmi distsipliiniga õppeasutuse vilistlased on võitnud üle 250 olümpiamängude ja maailmameistrivõistluste medali. Ainuüksi sinna kooli pääsemist peab pidama väga suureks saavutuseks. Mäesuusatamises on Stamsi koolile kuulsust toonud mitu olümpiavõitjat, nende hulgas Stefan Eberharter, Benjamin Raich, Sandro Viletta ja Mario Matt.

Neljast õppeaastast on Laine läbinud ühe. «Nüüd käin lõpuks koolis, kus sport on põhiline,» ütleb ta. Kuigi koolis saab spordi kõrvalt õppida ka nn tavalisel laiapõhjalise haridusega gümnaasiumi suunal, valis Laine eriala, kus teda koolitatakse oma sõnul müügimeheks. Kooli lõpus saadava paberiga peaks olema head võimalused sama eriala ka ülikoolis edasi õppida.

FOTO: JUSS SASKA/PM/SCANPIX BALTICS

Nagu öeldud, on Stamsis kõige tähtsamad ikkagi sport ja medalid. «Kooli pääsemiseks oli vaja teha ainult spordikatsed. Üle maailma tahtis mäesuusatamise erialale pääseda ligi 90 soovijat. Poisse võeti vastu üheksa või kümme. Seega oli konkurents kõva,» meenutab Laine, kes oli üks kahest vastuvõetud mitteausterlasest.

«Koolis õpitakse peaaegu kõiki suusaalasid. On olemas näiteks ka murdmaa eriala, kuid see grupp on väga väikene, see pole Austrias kuigi populaarne. Kõige suurem ongi mäesuusatamise osakaal, teisel kohal on ilmselt suusahüpped ja siis tulevad ülejäänud alad,» selgitab Laine. Ta toob välja, et vilistlased on võitnud umbes 90 kuldmedalit MMilt ja 30 olümpialt. «Hõbedaid ja pronkse seal keegi loe, kuid neid on ka palju. Treenerite kindel eesmärk on kasvatada meist maailma parimad. Muuga ei lepita.»

Kool nagu sõjavägi

Vahel võib kõrvaltvaatajale jääda mulje, et mäesuusatamise, freestyle-suusatamise ja lumelauasõiduga käib kaasas veidi mõnusam, võib-olla isegi õrnalt hiphopilik elustiil. Laine sõnul iseloomustab selline filosoofia rohkem X-mänge, Stamsi kool on teistsugune. «Pigem võrdleks ma meil toimuvat hoopis sõjaväega. 6.15 on äratus, 6.30 peame juba laudade taga olema. Kasvataja kontrollib, et me kõik juba hommikul vara õppima hakkaks. Kell 7 on hommikusöök, kell 7.50 läheme kooli. Kell 13 jõuame koolist tagasi ning umbes kell 14 algavad omakorda trennid. Õhtul on jälle kool. Niimoodi kuus korda nädalas, ka laupäev on koolipäev.»

Laine elab neljases toas ja jagas eelmisel õppeaastal tuba kolme austerlasest mäesuusatajaga, kellest üks sel sügisel enam ei jätka. «Ta ei pidanud lihtsalt vastu.» 

Eesti mäesuusalootus tunneb, et on aasta jooksul kõvasti arenenud, kuid päris ideaalsed kõik tingimused seal tema jaoks ei ole. Laine usub, et alati on võimalik veel paremini teha. «Võimalik, et Austria noortele ongi see ideaalne spordikool. Näiteks nädalavahetustel ja vabadel päevadel lähevad nemad Austria noortekoondiste juurde treenima. Meil pole sellist koos treenivat Eesti koondist kahjuks olemas. Juhan ja Tõnis Luik harjutavad Soomes, Warren Cummings Smith on Ameerika Ühendriikides.» 

Seega harjutab Laine vabadel päevadel üksinda. Treeningutest vabu päevi talle võtta ei meeldi, kuna see ei sobi tema iseloomuga. «Suvisel perioodil, kui teeme üldfüüsist, jääb üks või kaks päeva nädalas ikka vabaks, et hinge tõmmata. Samas on ka iga minu puhkus väga sportlik. Ma ei suuda kohapeal seista. Vabal päeval ma ei maga ega passi. Pigem haaran ratta ja sõidan mõne sõbra juurde, et jalgpalli mängida.» 

Koolis valitsev sõjaväe kord on rutiinne ning võib eeldada, et vahel tekib seal igatsus mingigi vabaduse järele. «Loomulikult ei paku see aasta ringi lõbu. Kõige raskem on peaaegu olematu vaba aeg, ainult 24 tundi terve nädala jooksul saab kodus veeta. Üldiselt on nii, et laupäeval kella neljaks jõuan koju, kuid pühapäeva õhtul peab taas koolis olema. Seega ei saa mitte ühtegi täiesti tervet päeva kodus veeta,» selgitab ta. Tormise perekond elab koolist poole tunni pikkuse sõidu kaugusel.

Tänavune suvi oli Lainel ajalooline, kuna juuli lõpus osales ta esimest korda Lõuna-Aafrika Vabariigis peetud täiskasvanute võistlustel, kus teenis ka FIS-punkte. Laine sai muuhulgas kirja ühe võidu ja ühe kolmanda koha ning kerkis omavanuste maailma edetabeli liidriks. FIS-punktide arvestuses oli kolmas koht võidust isegi väärtuslikum.

Üks samm korraga

Lähiaastatel Laine maailmakarikasarjas osalemisest veel ei unista, kuna tunneb, et kõigepealt on vaja end tugevuselt teises ehk Euroopa karikasarjas tõestada. «Kui Euroopas suudaks hakata pidevalt näiteks esikümnesse sõitma, siis see tähendaks, et MK-sarjas oleks võimalik heal päeval ehk 30 hulka pääseda,» räägib Laine tulevikust.

«Maailmakarikat pole mõtet minna sõitma enne, kui saavutan piisava taseme. Kui oskused ei vasta sellele tasemele, pole ju mõtet MK-sarjas kaasas jõlkuda. Peab liikuma samm sammu haaval ja Euroopa karikasarja ei saa vahele jätta.» 

Laine mõistab, et Otepäält alustanud poisina sai valitud endale väga keeruline väljakutse, kuid seda magusam peaks olema ühel ilusal päeval edu nautida. «Väljakutse on tõesti tohutu. Mäesuusatamine on maailmas suusaala number üks ja konkurents on väga suur. Suusahüpped või laskesuusatamine võivad samuti populaarsed tunduda, kuid keegi ei lähe nädalavahetusel perekonnaga hüppama või püssi laskma. Harrastajate hulk on siin hoopis teistsugune.»

Stamsi koolis tunneb Laine end väga motiveeritult, kuna tahab austerlastele näidata, et ka Eestist võib tulla väga tugev tegija. «Austria poistel on seal veidi lihtsam, kuid minule annab see kõik jõudu juurde. Tahan näidata, et suudan nendega koos seal lõpuni vastu pidada ning tippu jõuda.»

Raha kaob, medal jääb

Tormis Laine käib tihtipeale pärast trenni koos sõpradega ka trikisuuskadega sõitmas, kuid kunagi pole tal selle ala vastu eriti suurt huvi tekkinud. X-mängud võitnud freestyle-suusatajale Kelly Sildarule elab ta kaasa, kuid pole tundnud, et tahaks ise ala vahetada.

«Mulle on mäesuusatamise olümpiamängude kuldmedal tähtsam kui X-mängude võit. Võib-olla sealt saab küll rohkem raha, kuid ma ei ole kunagi mõelnud otseselt suurte summade teenimisele. Elu lõpuni jäävad alles ikkagi saavutused. Olümpiamängudelt raha ei saa, kuid see medal jääb sportlasega lõpuni,» arutleb Laine.

FOTO: Whistler Cup
Seotud lood
    02.09.2016 05.09.2016
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto