Sisukord
Arvamus
Postimees
10.09.2016
Eesti Horoskoop Dilbert Male Palju õnne Tagakülg Alexei valiti amuuri leopardide esindusnäoks Balti õhuruumi lähedalt tabati transponderita lennanud Vene lennuk Meil on Kallas ja meil on Kaljurand* (5) Esinduslik näitus Tartus kinnitab head seeneaastat Kolm eestlast jõudsid maailma mõjukaimate teadlaste sekka Eesti lühiuudised Tartu restoranipidajad pöördusid ERMi vastu valitsusse (13) Ossinovski tahab tarbija elu kibedaks teha (3) Mälumäng Ilves: välisministri ametikoha ümber valitseb häiriv ebaselgus Reformierakonna toetust kahandas otsustamatus (12) Vaikusega löödud: ühe peatuse kaugusel Ground Zerost (2) Välismaa Prantsuse katalaane nörritab haldusreform Välismaa lühiuudised Euroopa viimane diktaator püsib veel kindlalt võimul (10) Balti õhuruumi lähedalt tabati transponderita lennanud Vene lennuk Kohalik vaade: Kataloonia probleem teeb mu väga kurvaks (2) Arvamus Rein Veidemann: Jakob Hurda evangeelium* (5) Juhtkiri: isegi Marina Kaljurand on poliitik – fuih… (2) Kahe näoga Jaanus (3) Päeva karikatuur Transponder, mida polnud (2) Pehrssoni poolik sild Sõnum kurtidele kõrvadele (2) Postimees 1931. aastal: saladuslik lennuk piiril Aivar Pau: kogu tõde idufirmadest (1) Jelena Skulskaja: tavalise aritmeetikaga veel geeniuseks ei saa Postimees tuleb ahjust. Kroonpressi sünd Kultuur Eesti kultuuri täheatlas: Regilaulu ilmutamine Minevikupainajatest punutud kookon Nädala plaat. Frank Oceani oodatud plaat Aja auk. See on LA Ballett Eestis - kellele ja milleks? Suveteatri suurenenud naljalembus Sport Mäng, mille tähtsust on raske ülehinnata Serena Williamsi 186 nädalat said lõpu Vormel-1 sarja järgmine hooaeg võtab ilmet Pehrssoni poolik sild Põlva Serviti läheb kodusele euromängule vastu positiivselt AK Minevikupainajatest punutud kookon Rein Veidemann: Jakob Hurda evangeelium* (5) Nädala plaat. Frank Oceani oodatud plaat Omaetteolemist heas seltskonnas Aja auk. See on LA TUTTAV MÄGER Peeter Langovitsi tagasivaade: vabaduse laul Ballett Eestis - kellele ja milleks? Suveteatri suurenenud naljalembus Arter Aleksandr Vassiljev: peagi võidab moes moslemite mõju Sööme nii, nagu homset ei oleks? Traumadega tuleb leppida Kõhutäis nagu tsaaril Neli õunaaednike retsepti neile, kes ei tea, mida teha õuntest Elu pimeduses Moelooja karusnahast: meie külmas kliimas on seda väga vaja Külmkapp läheb internetti Paneme hobi rakkesse! Lelulugu XXX: täiskasvanute mänguasjad lisavad magamistuppa vürtsi Kuristiku kohal jäävangis (2) Meelelahutus Koomiks Sudoku
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Postimees tuleb ahjust. Kroonpressi sünd

9 min lugemist
Ajalehtede trükkimine Kroonpressi trükikojas. FOTO: Lauri Kulpsoo

Kaheksakümnendate lõpp. Postimehe (toonase Edasi) juhid, kel pole raha ega teadmist, mida tähendab heatset või coldset, asuvad otsima uut kiiret trükimasinat… Postimees avaldab katkendi Mart Kadastiku elutööraamatust.

Tellijale

Melbourne’is ESTO ürituste aegu ei otsinud ma kontakti Austraalia meediamagnaadi Rupert Murdochiga, kes noil aastail oli abielus eestlannaga. See-eest olin mõni kuu varem, 1988. aasta sügisel, Londonis kohtunud Murdochi põhikonkurendi Robert Maxwelli poja Kevin Maxwelliga. Suvekuudel oli noor brünett Kevin käinud Tartus tutvustamas oma (või õigemini oma miljardärist isa) ideed asutada ajaleht The European ning otsis selle trükkimiseks vajaliku jõudlusega trükikodasid Euroopa eri piirkondades.

Heidemanni trükikoda, kus trükiti Edasit, pannuks Maxwelli naerust kõõksuma ja seepärast oli mõistlik tõsta päevakorda uue, moodsa trükikoja ehitamise idee. Miks mitte Tartusse, ikkagi vana hansalinn, mille kaudu on sajandeid lääne kaupa Novgorodi viidud. Miks ei võiks Tartus trükkida ajalehte, mida levitatakse Venemaal, Baltimaades, võib-olla koguni Skandinaavias! Meie ehitame teie rahaga valmis maja ja anname tööjõu, teilt on vaja vaid seadmeid. Loomulikult olnuks ühistöölepingus punkt, mille järgi Europeani kõrval trükitakse pooltasuta ära ka Edasi.

Projekti täpsustamiseks sõitsime koos tegevtoimetaja Vahur Kalmrega Londonisse. Kevin Maxwell võttis meid vastu Mirror Groupi hiiglasliku büroohoone viimasel korrusel, mille laepealsele ta oli äsja helikopteriga laskunud. Kevin, ülimalt šikk ja väga sõbralik, küsis, kas meil raha on. Ta oli eestlaste ebalust ette näinud ja rahaümbrikud põuetaskusse valmis pannud. Võtsime ümbrikud vastu ja kibelesime neid avama, aga kingitud hobuse suhu ei tohi kohe vaadata.

Seejärel küsis Kevin, millised plaanid meil Londonis on. Kehitasime arusaamatuses õlgu. Me korraldame teile midagi, lubas Kevin Maxwell ja tõttas tagasi helikopteri peale. Avar ruum oli helikindel, aga pöörlev tiivik, mis paistis läbi klaaslae, tõendas, et Kevin tõepoolest tõusis õhku. Siis võisime ümbrikud avada.

Veetsime jalgpallistaadionil rõõmsa õhtu, vaadates Tottenham Hotspuri ja Derby County matši. Istusime loožis ja jõime viskit. Robert Maxwell oli Derby County omanik (sama klubi, mille väravas mängis end kuulsaks Mart Poom).

Järgmisel päeval kõndisime läbi Daily Mirrori toimetusesaali. Mäletan, et tõin mõned Mirrori eksemplarid Tartusse kaasa ja annetasin vähemalt ühe lehe hilisemale Kulleri ja Õhtulehe peatoimetajale Väino Koorbergile, andes sellega oma panuse Eesti tabloidajakirjanduse arengusse.

Maxwelli rahaga Tartusse trükikoja ehitamist ei meenutanud Londonis enam keegi. Kogu Europeani projekt kadus laualt. 1991. aastal kadus igavikku ka Robert Maxwell ise – tema surnukeha leiti luksusjahilt, mis oli mõistatuslikel asjaoludel Atlandi ookeanil seilanud.

Ent trükikoja ehitamise seeme oli pudenenud viljakasse pinnasesse ning hakkas kiiresti idanema. Edasi tellijaskond oli paisunud sedavõrd suureks, et Heidemanni trükikoja väikesel masinal kulus kogu tiraaži trükkimiseks kuni kaksteist tundi. Ajaleht jõudis tellija kätte pärastlõunal, Tartust kaugemal koguni järgmisel päeval. Lehekülgede arvu lisamisest või värvifotode avaldamisest ei olnud juttugi.

Kust leida uus trükimasin ja raha selle ostmiseks? Uus tähendas uut mõistagi vaid meile. Päris uue trükimasina hind olnuks 50 miljoni dollari kandis, see oli meie jaoks ulme.

Mu Soome tuttavad juhatasid mind Pentti Kallio juurde. Selle mehe äri oli kasutatud trükimasinate müük. Seisvaid, kuid töökorras masinaid oli turul palju, sest Soomes oli parasjagu trükiajakirjanduse buum – iga endast lugupidav ajakirjandusettevõte ostis uut tehnikat ja püüdis vabaneda vanast. Masinate ostjaid oli raskem leida. Müüja ei tahtnud vana trükimasinat oma koduturule konkureerima jätta, seetõttu üritati ostjat leida kaugemalt. Eesti võiks olla ideaalne ostjamaa. Nii kaugel ja siiski nii lähedal.

Aga kui tõsiselt võib võtta ärimeest, kes Georg Otsa laeva buffet’-lauas ajab banaane nähes silmad pärani ja kes ei tee vahet kosmoselaeval, allveelaeval ja trükimasinal? Niimoodi ilmselt mõtles Pentti Kallio, kui teatasin talle meie kavatsusest osta üks korralik trükimasin, millega saaks trükkida vähemalt 24-leheküljelist värvilist ajalehte tiraažiga 150 000 eksemplari.

1989. aasta suvel olin juba Helsingis «äri ajamas». Pentti Kallio – mittesoomlaslikult pikk ja sale soliidses eas mees – näitas Helsingi vaatamisväärsusi ja tegi baaris õlled välja. Küllap uuris, kui tõsine ostja ma üldse olen.

Raha meil ei ole, tegin teatavaks. Küsisin, kas Kallio ei saa meile ise raha laenata või asja kuidagi järelmaksuga vormistada, sest hetkel oleme riigifirma ja riigi abile pole meil mõtet loota, seda enam, et lähitulevikus plaanime ennast riigi küljest lahti haakida, kuigi keegi veel ei tea, kuidas.

«Siis on teil küll suur ongelma,» arvas Kallio.

Me ei olnud veel trükimasina ega selle hinnani jõudnud.

«Mul on üks just teile sobiv masin, Rootsi päritolu, Nohab Ampress Rollomatic, 1979. aastal valmistatud. Heas korras, ahjuga,» jätkas soomlane. Ta vuristas ette pika rea olulisi parameetreid (masina kiirus, gaasivajadus, rullipukkide laius ja muud säärast), aga tehnilised üksikasjad tundusid mulle teisejärgulised. Olin otsustanud, et kui ostmise väljavaade muutub reaalsemaks, küll siis leian Tartust kas või Heidemanni trükikojast spetsialisti, kes tuleb ja vaatab masina üle.

«Mul on Indias sellele masinale ka üks ostja, aga ma eelistaksin Eestisse müüa.»

«Miks?»

«Hõimurahvas või nii,» selgitas Kallio. «Aga raha peab teil muidugi olema.»

«Palju?»

Kallio alustas mõtteis arvutamist, mis oli veider, sest kui hindud on juba pakkumise saanud, siis peaks ju hind teada olema.

«See on väga eriline pakkumine. Allapoole tulla ma ei saa. See on tõesti hea masin. Helsingis trükiti sellega pornoajakirju. See näitab, kui hea kvaliteediga fotosid see masin trükib.»

«Meil on ajalehte vaja trükkida,» täpsustasin.

«Ma saan aru. See masin on hübriid. Nii heatset kui coldset. Sellepärast ongi hind, mida teile pakun, eriline.»

Ma ei teadnud heatset’ist ega coldset’ist midagi. Pornoajakirju võisin küll ette kujutada.

«700 000 marka,» sõnas Pentti Kallio vaikselt. «Siit ei ole võimalik alla tulla.»

Maksta selles suurusjärgus raha ühe rotatsioonimasina eest? Võtab sõnatuks. Praegugi veel. 1989. aastal tundus see ebanormaalselt kallis, 2016. aastal ebanormaalselt odav.

Leppisime kokku 640 000 FIMi peale.

Asusin otsima finantseerijat. Ajakirjandusest loetu põhjal teadsin, et Tiiu Silves on suhteliselt arukas metallikuninganna. Ma ju ei saanud iga kantpea juurde minna. Olin korraliku lehe juht.

Silvese kontor asus Pelgulinna sügavuses vanas puumajas. Seal siblis lugematu arv mehi, enamik neist rääkis vene keeles. Minu asi oli kõrvaltoas oodata, oodata ja veel kord oodata, kuni Silves vabanes. Püüdsin elurõõmsat heledapäist tädi veenda, et trükimasina ost on pika perspektiiviga investeering. (Aastaid hiljem mõistsin, et pika perspektiiviga investeeringud on need, mis esimese kümne aasta jooksul viivad raha välja ja järgmise kümne jooksul ei too midagi sisse.)

Silves ilmutas huvi, jutustas oma rikkast partnerist nimega Michael, kes pidi ei tea kust kohe rahalaevaga saabuma, ja palus mul järgmisel nädalal tagasi tulla. 1989. aasta juunis ja juulis kükitasin neli päeva Silvese kabineti eesruumis, aga päästeingel Michael jäigi saabumata. Viimane kord ei saabunud enam ka Tiiu Silves.

Pentti Kallio muutus telefonis aina närvilisemaks. Augusti keskel sõnas ta kuivalt: «Kui septembri alguseks raha ei tule, müün masina Indiasse.»

Abi tuli sealt, kust seda oli kõige vähem oodata – õla oli nõus alla panema Alexander Kofkin, mees, kes tõi Eestisse pingviinijäätise ja delikatesskeeduvorsti.

48-aastasel Kofkinil olid laiad õlad ja lai huvide ring, kuid trükitööstus oli talle tundmatu maa. Ta on piisavalt pragmaatiline ärimees, et mitte lasta end emotsioonidest mõjutada. Kuigi ta võinuks ju patriootiliselt mõtiskelda: on aeg aidata eesti ajakirjandust ja seeläbi edendada Eesti demokraatiat, on aeg teha midagi head Tartu linnale. (Mille auväärse ülikooli õigusteaduskonna oli ta ise 1971. aastal lõpetanud.) Aga ma ei usu, et see, mis Kofkini pangaarvelt 640 000 Soome marka viis, oli nostalgiahoog. Mis siis juhtus?

Kofkin pidavat küll olema autokraatne juht, aga samas piisavalt tark, et kuulata nende inimeste südamehäält, keda ta austab. Selline omakasupüüdmatu respekt toob alati midagi tagasi. Üks neist, keda Kofkin austas ja usaldas, oli Olav Uusna. Nad töötasid koos Eesti NSV liha- ja piimatööstuse ministeeriumis, kuni Kofkin 1974. aastal Austriasse emigreeris. Hiljem kutsus ta Uusna oma Zürichis asuva firma Kompexim AG peadirektoriks.

Olav Uusna oligi see mees, kes palus Kofkinit mind aidata. Ja palus sellepärast, et Uusna oli olnud minu isa klassivend Vaimastvere algkoolis, mille direktoriks oli olnud minu vanaisa.

Muidugi mõjutas Edasi jaoks ülitähtsa otsuse sündi ka mu hea sõber Andrus Ansip, kes töötas sellal Estkompeximis ja oli Kofkini ärid Tartus käima pannud. Andrus tõi oma šarmantse bossi Edasi toimetusse, kus meie vestlus oli lühike ja asjalik: teeme ära! Küllap kaalutles Kofkin, et ühe sõbraliku väljaande olemasolu ei tee tema ärile mitte kahju.

Pentti Kallio sai raha kätte kakskümmend neli tundi enne kella kukkumist.

Trükimasinaid ei osteta nagu põrsast kotis. Ostja ostab masina, mis on võimeline tema silme all töötama. Ja seejärel peab ta selle ise demonteerima, tükid ära viima ning oma trükikojas uuesti kokku panema. Jäätise- ega vorstikaupmehed seda kunsti ei oska. Kes nüüd aitaks?

Viimased aastad olid viinud mind kokku Tartu Maja tegusa direktori Olari Taaliga. Ta ehitas Venemaale elamuid, aga oli tulihingeline Eesti asja ajaja. Taal ajas asja ühtaegu visionääri ja taktikuna, mitte pilli paugupealt lõhki ajades, vaid süsteemi järk-järgult murendades. Tal on oivaline intuitsioon olla õigel ajal õiges kohas. Kui ta vahel eksib, siis ta seda ka tunnistab. Ta on otsekohene ja aus mees.

«Kui mina õhtul otsuseid langetades teaksin pooltki seda, mida mu naine järgmisel hommikul teab, ei teeks ma kunagi vigu,» oli üks Taali ütlemistest.

Taal tõi Edasi toetusgruppi Tiit Veeberi, kes juhtis Tartu Maja egiidi all tegutsevat väikeettevõtet Giga. Sel mehel oli jäälõhkuja jõud. Tema selja taga sõitsidki 1989. aasta sügisel üle mere seitse meest, kelle seas olid vana Heidemanni trükikoja parimad trükkalid ning Tartu sõjaväelennuvälja elektroonikud ja elektrikud. Kes teab midagi lennumasinast, peab hakkama saama ka trükimasinaga. See ei ole ju raketiteadus.

Kolme korruse kõrguse Nohabi rotatsioonimasina lammutamiseks kulus rohkem kui kuu. Iga lahtivõetud osa (neid kogunes ligi tuhat) tuli hoolikalt järjekorranumbriga tähistada, et Tartus oleks võimalik suur masin väikestest juppidest uuesti kokku panna.

Oktoobris saabus Tartusse kuuest veoautost koosnev kolonn, koormaks rotatsioonimasina tükid. Eestisse sõideti Leningradi kaudu. Demonteerijate brigaad tuli otse laevaga, pardal lugematu hulk pornoajakirju – trükinäidisteks, kui piirivalve juhtub küsima.

Aga kus oli eratrükikoda, kuhu koorem maha laadida?

Mitte kusagil. Nohab elas talve üle Tartu Maja laos. Trükimasinat võis pidada Alexander Kofkini omanduseks, sest muud juriidilist keha selle ümber veel ei olnud. Oli viimane aeg asutada firma.

1990. aasta jaanuaris sündiski Šveitsi – Nõukogude Liidu ühisettevõte, mille aktsiatest läks Kofkini kätte 50 protsenti, Edasile 25 ja ehitajatele (Tartu Maja, Tartu Ehitustrust ja Giga) kokku 25 protsenti. Mulle on tänaseni arusaamatu, kuidas meil õnnestus dokumentidesse kanda Edasi-nimeline osanik. Edasit kui juriidilist isikut polnud ju olemas. Oli ajaleht nimega Edasi, mida kultuuriministeeriumi haldusalas andis välja kirjastus Perioodika.

Kofkin panustas trükimasinaga, ehitajad pidid valmis ehitama maja. Edasi tõi firmale au ja kuulsuse ning võttis endale juhatuse esimehe vetoõigusega koha. Selle koha täitsin mina. Näis olevat õiglane jaotus.

Vastsündinu nimeks pakkusin Kroonpress. See meeldis Alexander Kofkinile väga.

---

Postimehe kauaaegse juhi Mart Kadastiku elutööraamat «Nüüd ma siis kirjutan» ilmub Varraku kirjastuses septembri lõpus. Raamatus portreteeritakse ajastut, ajakirjandust ja ajakirjanikke.

09.09.2016 12.09.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto