Juhan Mellik: Vene hinge kaunis loba

Vene hing. Oo, mis poeetiline sõnapaar! Pähe tungivad vaimupildid käredast pakasest, külmast viinast ning õilsast ja kannatavast rahvast. Dostojevskist, Tolstoist ja Puškinist. Väljavalitud rahvast, määratud kandma Kolmanda Rooma tõrvikut selles manduvas maailmas, kannatades õilsalt oma ürgse taiga ja talvise pimeduse maal.

Muidugi on tegemist kulunud stereotüübi ja jamaga, ilusa idealiseeritud idülliga. Meeliskleva hõllandusega, miks võiks olla naljakas ja isegi täiesti ohutu – kui sellega ei kaasneks poliitilist dimensiooni.

Nimelt usku, et Vene inimene on kuidagi olemuslikult eriline. Ta ei oskavatki kuidagi vaba kodanikuna elada, tema pärisosaks on kõva käsi ja kord, sest ainult nii saab emakest Venemaad suure ohu eest kaitsta. Kaitsta ka kõiki slaavi vennasrahvaid ja teisi, kes oma õnnetuseks või õnnistuseks on sattunud naabruskonda elama. Vene inimene vajab ju stabiilsust – seda viimase aja moesõna Vladimir Putini režiimi õigustamisel.

Sellist veendumust võib õigusega nimetada rassistlikuks. Kas venelased on siis nagu mingid lapsed, kes ei oska ilma vanemliku toeta kuidagi olla? Jah, sajandeid isevalitsust ja tsaarivõimu, mongoli-tatari iket ning kommunistlikku türanniat on teinud oma töö, kõnelevad tarkpead. Mis juhtuks aga siis, kui keegi söandaks väita – aafriklased on juba geneetiliselt loodud sellisteks, et ei suudagi luua rahu, õitsengut ja jõukust? Et neis peitub mingi müstiline «Aafrika hing»?

Säärase uljaspeast väljaütleja maine ja karjäär oleks igaveseks rikutud. Venemaa puhul on mingil põhjusel teisiti.

Oleks arusaadav, kui juttu Vene hinge paadumusest jauraksid vaid karvaste ninaaukudega luitunud ülikondades onklid Eestis või mujal Ida-Euroopas. Mehed, kes saanud isiklikult kogeda nõukogude repressiivsüsteemi. Ent sama toimub Venemaas endas.

Pseudoteadusliku Vene hinge traditsioon kestab ülemöödunud sajandi slavofiilidest kuni tänapäevani, Vladimir Solovjovist läbi Nikolai Berdjajevi Aleksander Duginini. Vene hing, õigeusk ja slaavi kultuuri ülimus – kes neid jõuaks lahutada!

Mulle meeldiks uskuda, et kõige kõrgemad otsustajad Venemaal saavad tegelikult aru, et tegemist on lobaga, kauni ja kasuliku lobaga. Muinasjutuga, mille abil küüniliselt manipuleerida ja tegelikkust ilustada.

Näiteks õigustada sekkumist Ukrainas. Ukrainlased, va reeturid, söandasid ju nõuda õiglasemat korda, kus oleks ka natuke rahva häält kuulda. See ei sobi kokku vene hinge narratiiviga. Vihatud manduvas lääneski elavad venelased saavad üldiselt üsna kenasti hakkama ja väga tagasi ei kipu. Aga meil on tõeline vene hing, meie oskame ja peamegi kannatama!

Oleksin ma venelane, oleks jahumine vene hingest mulle isiklikult solvav.