Meile meie tänapäeva anna!

Muusik Florian Wahl tungib neoinimese psüühesse. FOTO: Florian Wahl

Mina kohtusin Florianiga esimest korda nii. Läksin klubis Sinilind läbi väikese aknaprao sisehoovi suitsu tegema. Vihma sadas. Hoovis polnud kedagi peale abstraktsete kujude, kellele ma ei osanud alguses tähelepanu pöörata, sest kujusid ikka on. Valitses samasugune meeleolu, nagu mõnes Fellini filmis. Äkki hüüab keegi sellest hallist hämust: Janar!

Tellijale Tellijale

Teritan kõrva, vaatan, saan aru, lähen kogudele lähemale, nad saavad mu silmale selgemaks. Seal seisab noormees, kes tutvustab end Florianina ja kelle pea kohal hoiavad kaks tütarlast vihmavarju. Florianil on seljas maani ulatuv valge kasukas, mille ta ütleb olevat ema oma, mida viimane kandis ajal, kui ta teda ootas (siit ka vihmavarju olulisus, sest kasukas oleks muidu ehk märg, pulstunud ja raske kanda). Kaelas on tal paks kuldkett nagu mõnel 1980ndate New Yorgi räpparil, mis, ma pole päris kindel, et oli päris.

Hiljem mängib Florian samas klubis ülimoodsana tunduvat muusikat, mille kohta ma pole samuti kindel, et see on päris, sest ma polnud varem sellist muusikat kunagi kuulnud. Peale esteetilise tekitas see ka antropoloogilist huvi: see tundus olevat ka pilk, ütleme siis neoinimese või minu jaoks teise generatsiooni inimese psüühesse.

08.09.2016 10.09.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto