Sisukord
Arvamus
Postimees
09.09.2016
Eesti Kaljuranna «jah» ajaks kaardid sootuks segi (14) Ülikoolid mures käest libisevate projektide pärast Dilbert Horoskoop Male Mälumäng Tagakülg Palju õnne Rõivas: haigekassa miinus lahendatakse (1) Ilvese sõnul vähendaks sularahata elu korruptsiooni (2) Esikülg 9. september Eesti lühiuudised Clinton on praegu küsitlustes ees, aga... (2) Majandus Tubli ekspordikasv ei suutnud majandust piisavalt ergutada Pangad hindavad Eesti majanduskasvu Baltimaade nigelaimaks Kultustelefoni uus mudel – kas päästerõngas? Välismaa Armukesekütid päästavad Hiina abielusid Merkeli liitlased kurjustavad kantsleriga NASA uurib asteroidi, mis võib Maaga kokku põrgata (2) Välismaa lühiuudised Putini sild kõiki ei rõõmusta (3) Arvamus Priit Alamäe: Merkel pakub Eesti IT-sektorile Saksamaal suurt võimalust (3) Maarja Vaino: poliitik – superstaar? (23) Juhtkiri: Trumpi küsimärk (3) Nils Niitra: üksikvanema paratamatu puudulikkus (5) Päeva karikatuur Andrus Karnau: haigekassa miinus tähendab, et inimesed said ravitud Postimees 1997. aastal: Tiit Vähi lahkub poliitikast Ahto Lobjakas: Euroopa parempopulismi teine tulemine (12) Paavo Kivine: Keres, Estonia – märk, mida pole vaja otsida Kultuur Pärandi jagamise kurbmäng Meile meie tänapäeva anna! (1) Kultuuri lühiuudised Sport Spordi lühiuudised Vormel-1 sari sai ametlikult uue omaniku Eestil tuleb kõik kaardid lauale panna Eesti talent võib jääda mänguloata Leedu klubid püüavad kohtus korvpalliliitu seljatada Olümpiavõitjat ootab karm karistus (1) Rooba muutis suhtumist ja õpib litriga mängima Tarbija Viikingid peavad endiselt visa võitlust pealetungijaga Tartu RMK sulges uhke looduskeskuse (1) Eralasteaed jättis koondatud õpetaja pika ninaga Suurte tänavate remont teeb Tartus liikluse pingeliseks Tartu ühines üleilmse lõuatõmbamispäevaga Liisa Popova ei lase hirmul end võita Valla kultuurijuht hüppab pealinna poole Ringid rõhuvad eneseväljendusele Meelelahutus Koomiks Sudoku

Maarja Vaino: poliitik – superstaar?

3 min lugemist
Maarja Vaino FOTO: Mihkel Maripuu

Presidendikampaania kipub mõjuma kui järjekordne teisendus meluformaadist «Eesti otsib superstaari». Aga see ei ole tore. Poliitika peaks toimima teiste reeglite järgi kui meelelahutusmaailm, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Kuna president jäi riigikogus valimata, on ilmne, et teema ei kao lähiajal kuhugi. Tegemist on veidra olukorraga, korduvalt on tähelepanu juhitud toimuva absurdsusele – kampaaniat teevad kandidaatide kandidaadid ning seda justkui rahvale, kes neid reaalselt valida ei saa.

Ometi vastab nüüdseks mitu kuud lainetanud presidenditrall üsna hästi üldisemale nihkele poliitmaastikul. Nimelt näeme üha selgemini, kuidas poliitikud on pidanud omaks võtma meelelahutusmaailma käitumisreeglid. See ei puuduta ainult valimisi, mis näiteks praegu meil sattusid suvele ja päästsid muuhulgas ajakirjanduse hapukurgihooajast. See puudutab laiemalt poliitikute esinemist ja esitlemist avalikus sfääris.

Lähiminevikust meenub eriti kirkana Barack Obama presidendikampaania aastal 2008. Viis, kuidas kampaaniat tehti ning Obamat esitleti, meenutas rohkem superstaari kui presidendi valimist. Aga ka meie maal on poliitilised kampaaniad üha rohkem hakanud käima Elu24 reeglite järgi. Ning mulle tundub, et sisuliste küsimuste arvel tegeldakse ennekõike kandidaadi/poliitiku turundamisega. Näiteks peaministri puhul kulub palju energiat tema efektseks esitlemiseks eduka, Euroopa asju otsustava mehena, kuigi niisugusel kuvandil ei näi olevat piisavalt sisulist katet.

See, mis müüb, on mõistagi meelelahutus. Alles tänavu juulis valis Briti meedia oma uueks «lemmikpresidendiks» Twitteris teravmeelitsenud Toomas Hendrik Ilvese. President Ilves vastab hästi ka teistele melužanri vajadustele: intriigid eraelus, plaadikeerutaja imago, forever young, ei karda ebakonventsionaalsusi, teeb ossikükki jne. Keel, milles poliitik peab nüüdsel ajal rääkima?

Aga see ei ole tore. Poliitika peaks toimima teiste reeglite järgi kui meelelahutusmaailm. Meedia armastab hurjutada nn populismi, kuid tõsiasi on see, et just meediale on kasulik muuta soliidsus ja sisuline mõttevahetus alati efektitsevaks (veiderdamisega piirnevaks) meelahutuseks. Sest sellel on alati rohkem vaatajaid-klikkijaid kui sisukatel ja tõsistel teemadel.

Michael Rosenblum kirjutas hiljuti oma blogis (http://www.huffingtonpost.com/michael-rosenblum/donald-trump-is-going-to_b_11637008.html), et põhjus, miks USA võib saada sellise presidendi nagu Donald Trump, seisneb ameeriklaste valikus, mis on tehtud juba väga ammu. Ja nimelt: eelistada reality show’sid dokumentaalfilmidele, seebikaid sisukatele sarjadele, ühesõnaga, eelistada tõsisele ja uurimuslikule lähenemisele elamuslikku (ükskõik kui ajuvaba) meelahutust. Nagu Rosenblum kirjutab: Trump on lihtsalt ameeriklaste lemmik-telesaade. Teda on märksa põnevam vaadata kui «halba meelelahutust», Clintonit.

Ja lõpuks ei olegi enam suurt vahet, kes parasjagu oma stand-up-esinemist sooritab, näitleja, poliitik, youtuber või kokk.

Muidugi tundub, et sellisele massikultuuri ja -meedia survele on peaaegu võimatu vastu seista. Pigem tekib teatud nõutus ja küsimus, kuidas asi niikaugele on läinud. Ühe, võib-olla ootamatugi vastuse pakub seik, et humanitaaria ulatuslik valdkond on ühiskonnas muutunud täiesti marginaalseks. See valdkond tähendab märksõnu nagu filosoofia, ajalugu, filoloogia, kunst jm – tegemist on ainevallaga, mis annab inimesele nii üldkultuurilise hariduse kui ka väärtushinnangulise tausta. Humanitaaria on kõige otsesemalt seotud ühiskonna kultuuritaseme ja vaimsete hoiakutega. Paraku näeme tänapäeva ühiskonnas tihti humanitaaria alavääristamist reaalteaduste kõrval. Vastavad õppeained on koolis tagaplaanile surutud ning ühiskondlikus debatis ei ole nn pehmetel argumentidel vajalikku kaalu ega prestiiži.

Mõtlemine ei ole kerge ja nii asjadesse süvenemine kui ka nende kohta (eel)teadmiste hankimine on mahukas tegevus. Kirjandusklassika lugemine, ajaloo tundmine, kunstiga suhestumine jne võtab aega ja nõuab pingutust. Mingil hetkel on tehtud otsus, et kuna sellised teadmised toovad liiga vähe selgelt mõõdetavat kasumit, ei ole neid ka eriti vaja. Loeb see, mis konkreetselt raha sisse toob.

Teisalt näib olevat nii, et humanitaaria on vähemalt osaliselt muutunud ideoloogiate tööriistaks. Akadeemilisel tasandil ei paku humanitaaria juba mõnda aega uusi säravaid lähenemisnurki. Pigem on teoreetiline baas takerdunud kindlate mõtlejate võrgustikku, kelle ideedest on saanud «õpetus», ja see õpetus omakorda on seotud kindlate maailmavaateliste ja ideoloogiliste seisukohtadega. Nii ei tule ülikoolidest küllalt iseseisvaid mõtlejaid, kes mõtestaksid ühiskonda stambivabalt ja avardaksid meie vaimset reaalsust. 

Kolmandast küljest aga teenib meelelahutuslikustumine mõistagi mitmesuguseid ärihuve. Tegemist on lihtsalt massiivse tarbimismentaliteedi osaga. Tarbimine ei vaja vaimsust, see on isegi pisut takistav asjaolu. Massikultuur ja massitarbimine soodustavad üheülbalisust, mitte süvenemist ega eristamisvõimet. 

Ja nii ühtlustub tasapisi ka kõik muu: poliitika, sport, Hollywood jne. Peaasi, et oleks lahe, saaks põnevaid elamusi ja nalja. Poliitiku puhul ei ole justkui üldse enam oluline tema silmaring, teadmised, lugemus, hariduse sügavus, vaimne mõõde. Rahvuskultuuri tundmine. Millest omakorda tuleneb ju tema arusaamine maailmast, ühiskonnast, rahvast,  suutlikkus nende teemadega tegeleda ja adekvaatseid otsuseid vastu võtta. See, mis praegu loeb, on küsimus, millist parteid meedias kõige rohkem mainiti, kes tunneb Euroopas rohkem teisi kuulsaid poliitikuid, kes on paremini pildil jne.

Ja presidendikampaania kipub mõjuma kui järjekordne teisendus meluformaadist «Eesti otsib superstaari».

Seotud lood
    08.09.2016 10.09.2016
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto