Treeneriamet on maailmas ilmselt üks tänamatumaid – kes ei teaks ütlust, et võidab meeskond, kaotab treener. Kui oled veel lisaks ka võõras mees võõras riigis, hoitakse iga sinu liigutust seda enam luubi all. Eesti jalgpallikoondist tüüriv 40-aastane Magnus Pehrsson teab seda tunnet liigagi hästi.
Koondise fännid laulsid Pehrssonile Lilleküla staadioni tribüünidelt «Magnus-mine-koju»-laulu juba kahe aasta eest, kui oldi püsti hädas Tadžikistani meeskonna murdmisega. Lauldi muudki, mida lehes ära trükkida ei saa ja mida rootslane õnneks ilmselt ka ei mõistnud...
Toona päästsid Pehrssoni naha kaks hilisemat väravat, ent rahulolematus tema juurutatud mängustiiliga on sestpeale pinna all aina käärinud ja käärinud, kuni hiljutised saunapäevad Lissabonis ja Zenicas päästsid pahameele valla. Pehrssonil ei paista enam olevat muud võimalikku sammu kui «ilusti, kenasti, üle mere tagasi».
Emotsioonid? Mõistagi. Kuid jalgpall – ja kogu sport – tulenebki emotsioonidest. Ka Pehrssoni kõige suuremad kriitikud on nõus tunnistama, et rootslane on toonud koondise juurde senisest teistsuguse lähenemise – ärgem nimetagem seda «professionaalsemaks», ega siis enne ebaprofessionaalset tööd tehtud! Kuid abitreenerite tehtava taustatöö maht on paisunud mitu korda, vastaste analüüsimine viidud uuele tasemele. Koondisega on liitunud mees, kelle põhitöö on mängijate füüsilise vormi eest hoolitsemine. Ja nii edasi.
Mitmes mõttes täpselt seda jalgpalliliit Pehrssonilt ootaski, kui ta kolm aastat tagasi palgati. Tänapäeva tippjalgpallis ei saa niisuguste pealtnäha pisiasjade peale ükskõikselt õlgu kehitada: ergutus «poisid, pange» kannab meeskonda vaid teatud piirini ja langus võib olla järsk. Sedagi oleme Eesti koondise näitel näinud.
Loomulikult ei ole koondise vähikäigus süüdi vaid Pehrsson üksi, seda suuresti mainitud põhjusel: mees võeti ametisse selgete ülesannetega, mida ta on püüdnud ka jõudumööda täita. Peeglisse vaatamise koht on ehk ka Eesti Jalgpalli Liidu juhatusel, kes rootslase esialgset lepingut mullu pikendas, oskamata praeguseid probleeme ette näha. Kuid tagantjärele targad oskame kõik olla...
Eks ole ka jalgpalliliidu presidendi Aivar Pohlaku väljend «sildtreener» pilti Pehrssoni tegemistest tuntavalt kammitsenud – sisuliselt igati õige määratlus on siiski jätnud paljudele rootslasest mulje kui augutäitest, kes tulekski õige pea tagasi üle mere kupatada, mitte anda talle võimalust oma mängustiili juurutada.
Viimast on Pehrsson teinud julgelt, kaitstes ajakirjanike ja seda kaudu avalikkuse ees seistes oma valikuid kindla meelega. See on tunnustust väärt, kuid jalgpallis on tõe kriteerium tulemus. Just viimast pole Eesti koondis juba mõnda aega suutnud näidata.
Miks on nii läinud? Näib, et analüüsidesse sukeldununa unustas Pehrsson just mainitud emotsioonid. Eesti koondis on tema käe all üles ehitatud kaitsele, distsipliinile, vaevarikkale tööle. Teoorias väärt põhimõtted, kuid väravateni jõudmiseks on vaja, et mängijates oleks sära, kirge, õigust sähvatada. Rangetesse raamidesse surutuna kustub säde lõpuks isegi kõige loovamate meeste silmis – sedagi saime viimastes koondisemängudes ilmekalt näha.
Kolme aasta jooksul on Pehrsson koos abilistega Eesti vuti sillasambaid kõvasti jämedamaks voolinud. Näis, kas jalgpalliliit annab talle viimase võimaluse neile sammastele ka uut silda rajama asuda või jääb see juba järgmise peatreeneri ülesandeks.
