R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eesti teatri keskmine, hea ja isegi väga hea

Heili Sibrits
, kultuuritoimetuse juhataja
Eesti teatri keskmine, hea ja isegi väga hea
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Cabaret Rhizome’i «Otsuse anatoomia». Pildil Anatoli Tafitšuk ja Päär Pärenson.
Cabaret Rhizome’i «Otsuse anatoomia». Pildil Anatoli Tafitšuk ja Päär Pärenson. Foto: Cabaret Rhizome

Äsja tutvustatud uuringust «Eesti teatri roll ja positsioon ühiskonnas» selgus, et 91 protsenti teatris käinutest ootab, et vaadatav etendus oleks lõbus ja pakuks meelelahutust. Sellistele ootustele vastava teatritüki valimine Draama laiast programmist oli raske, aga mitte võimatu. Lõbu ja lusti pakkusid näiteks Eesti Draamateatri «Tartuffe», aga ka Cabaret Rhizome’i «Otsuse anatoomia».

Turu-uuringute ASi läbi viidud uuringu põhjal sooviks 87 protsenti vastanuist, et teater näitaks tundeid, nagu näiteks armastust ja vihkamist. 83 protsenti ootab, et teater mõtestaks üldinimlikke väärtusi ja tegeleks elu mõttega. 69 protsenti leiab, et teater võiks pakkuda elule uut vaatenurka. Neile ootustele vastasid aga Draama kõik lavastused. Kõigele lisaks ootab 51 protsenti teatrikülastajatest, et teater võiks olla uuenduslik ja avangardne. Ka sellist etenduskunsti pakkus eelmisel nädalal Tartus peetud teatrifestival ohtralt.

Parim polegi parim

Tänavune Draama andis hea ülevaate Eesti tegutsevatest teatritest ja nende loomingulisest hetkeseisust. Etteruttavalt võib öelda, et lavastuste keskmine tase on hea: valikus oli peensusteni lihvitud meistriteoseid, samas ka õhinal põhinevaid, kuid puudulikult teostatud lavastusi, ent ka töid, mis on korralikult tehtud, ent sisult tühjavõitu. Kui see lause poleks nii kulunud, siis ütleks, et Eestis tehakse heal või rahuldaval tasemel teatrit igale maitsele. Sest täpselt nii see on.

Suurim üllataja, kuid halvas mõttes, oli Eesti Teatriliidu aastaauhindadel lavastaja tiitliga pärjatud Vene teatri «Vaenlane». Artjom Garejevi töö oli väga hea, Vene teatri viimaste aastate töid suurepäraselt tundva kriitiku hinnangul lausa viimaste aastate parim, ent kindlasti mitte midagi erakordset Eesti teatris.

Just Draama festival, kus programmis oli Eesti teatritelt 21 lavastust, millest omakorda kaheksa olid jõudnud aastaauhindadel nominatsioonini, andiski võimaluse panna «Vaenlane» võrdlusesse. Selles kõrvutamises jäi Vene teatri lavastus näiteks alla Lembit Petersoni töödele, eelkõige Eesti Draamateatris publikuni jõudud «Tartuffe’ile».

Aina rohkem kinnistub mulje, et Garejev kuulutati parimaks lavastajaks seepärast, et aastaauhindade žürii ei jõudnud Petersoni ja NO99 meeskonna tööde vahel valides üksmeeleni. Kuna Garejevi lavastus ei tekitanud otsustajates nii palju vastakaid tundeid, siis kuulutati tema parimaks.

Ärge nüüd valesti aru saage, «Vaenlasel» pole midagi viga, see on hästi tehtud lavastus, mida tasub vaadata juba näitlejatööde (Aleksandr Ivaškevitš ja Igor Rogatšov) pärast. Kuid selle nimetamine möödunud hooaja parimaks lavastajatööks jääb arusaamatuks.

Festivali pärlid

Draama programmist tõusid väga tugevalt esile just Lembit Petersoni tööd: peale eelpool nimetatud «Tartuffe’i», mis tõi Eesti Teatriliidu aastaauhindadel Hilje Murelile parima naiskõrvalosa ja Indrek Sammulile parima meeskõrvalosa tiitli, ka Theatrumis lavastatud ««Delhi» tants».

Mõlemad tööd kinnitavad, et Peterson on suurepärases vormis, tema peensusteni lihvitud lavastused toovad näitlejatest ja tekstist esile uusi tahke, muutes terviku peeneks kellamehhanismiks, kus iga detail on täpselt õigel kohal.

Kuid kui ma peaksin valima tänavuselt festivalilt oma lemmiku, siis oli selleks Von Krahli «Paradiis», seda eelkõige Mart Kangro tõttu. Kangro paar nappi tantsuliigutust tuletasid meelde, et peale võrratu etenduskunstniku on ta suurepärane tantsija, kelle ruumi ja keha tajumine on erakordne. Kuigi tema jääb silma, ei tähenda see, et ülejäänud näitlejad oleksid vähem olulised. Ei, «Paradiis» on taas Von Krahli n-ö vana bändi tagasitulemine ja elujõu näitamine.

Lauri Lagle lavastatud «Paradiis» oli õrn ja ilus, näidates elu kõige argisemaid hetki uue nurga alt. Suurepärane, krahlilik lavastus, kus vahelduvad tempod, teemad ja meeleolud, kuid mille vaatamine teeb hinge kergeks.

Tantsulavastuste võimsama värava lõi aga VAT Teater. Tanel Saare lavastatud ballett «Aadam ja Eeva», koreograafiks Marge Ehrenbusch, võlus ootamatuse ja teostusega. Sõnateatri näitlejad mitte ainult ei näidanud end uuest küljest (balleti paroodiat ei tasu loota!), vaid näitasid paradiisist välja ajamise, armastuse lugu värske ja mängulisena. Erakordne oli ka Madis Muuli loodud muusika, mis tegi süngusest hoolimata Aadama ja Eeva loo helgeks, peaaegu õnneliku lõpuga teineteiseleidmiseks.

Tugevad rollid

Kes on Martin Kõiv? Nii võib veel praegugi mõni teatrisõber küsida, aga varsti näitab selline küsimus asjatundmatust. 2006. aastal lavakooli lõpetanud ning aastaid Vanemuise palgal olnud ja nüüd vabakutselisena tegutsevast näitlejast ei saa enam mööda vaadata.

Draamal mängis Kõiv kolmes lavastuses: R.A.A.A.M.i «Libahundis» sulast, VAT Teatri «Aadamas ja Eevas» Jumalat ning sama teatri «Varjuprohvetis» proovireisijat. Kõik kolm rolli näitasid, et ta on huvitav näitleja, kes ei korda iseennast. Kui Kõivu viimaste rollide nimekirja lisada veel suvelavastuse «Vanapagan» Kaval-Ants, kelle tegelaskuju lõi ta ülilühikese ajaga, siis võib kindlalt öelda, et tegemist on näitlejaga, kelle töid tasub jälgida.

Margo Tederi hullunud kirjaniku roll VAT Teatri «Varjuprohvetis» päästis üsna ettearvatava loo, muutes sellega ka lavastuse tähelepanuväärsemaks.

Headest näitlejatöödest rääkides ei saa mainimata jätta taas Lembit Petersoni eelpool nimetatud lavastusi, kust tasuks ette lugeda kõigi näitlejate nimed. Aga võimsad olid ka Aivar Tommingas ja Külliki Saldre Uku Uusbergi «Ürituses», Ivo Uukkivi ja Tõnu Oja sama lavastaja «Valgustajas» ning Mari Lill vanaemana «Libahundis» või ka Indrek Ojari karuna näidendis «Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus».

Draama festival kinnitas taas, et Eesti näitlejad suudavad teha meeldejäävaid rolle ka nõrga dramaturgiaga või lavastuslikult logisevates lavastustes. Ent teatriime sünnib siiski töödes, mille kohta ei pea kasutama kordagi sõna «aga».

Uuenduslik teater

Cabaret Rhizome ja Labürintteatriühendus G9 esindavad kodumaise teatri otsingulisemat poolt, pakkudes publikule võimalust etendusse sekkuda ja nii lavastust mõjutada.

Cabaret Rhizome’i lauamängulik «Otsuse anatoomia» on suurepärane näide tänapäevasest osalus- ja tehnoloogilisest teatrist, mis manipuleerib vaatajaga, pakkudes publikule korraga nii lahedat aja veetmise vormi, kui tegeleb ka inimeseks olemise ja vabaduse küsimustega. Kusjuures «Otsuse anatoomias» loeb iga vaataja hääl, kui kas või üks inimene jätab otsustamata, siis ei lähe mäng lihtsalt edasi. Lahenduse peab publik leidma üksinda, näitlejad-lavastajad piletiostjatele appi ei rutta. Just see võib saada aga saatuslikuks, elevuse ja pinge võib asendada igav ootamine.

Cabaret Rhizome’i multimeedialavastus «Kuningas Oidipus» ei haara vaatajat mängu, jättes ta vanamoodsalt pealtvaatajaks. Siiski on tulemus huvitavam kui Labürintteatriühenduse G9 ja Tartu Uue Teatri koostöös valminud «Eluaeg», mis viib publiku küll linnaruumi ja maha jäetud majja seiklema, kuid samas unustab ta ära.

«Eluaega» vaevavad samad probleemid mis Labürintteatriühenduse G9 eelmisi lavastusi: nõrk, peaaegu olematu dramaturgia, venivus, tegijate energia kulub iseendale, publik unustatakse ära. Osalusteater ja jalutamisteater nõuab mõlemalt poolt, nii teatrilt kui ka publikult, rohkem.

Olles maailmas näinud mitut meisterlikult tehtud osalemis-jalutamisteatrit, kus pole mitte midagi jäetud juhuse hooleks, tuleb kurvalt tunnistada, et suur osa praegu Eestis tehtavast on alles katsetamisjärgus ning põhineb tegijate siiral õhinal ja soovil teha teistsugust teatrit.

Eluäng ja tung paradiisi

Tartus peetud festivalil olid esindatud riigi osalusega sihtasutused, riigilt toetust saavad erateatrid, kultuurkapitalilt raha saavad etendusasutused ning vaid omakapitalil põhinevad rühmitused. Kuid rahastamisvormist olulisem oli lavastuste mitmekesisus: programmis leidis autoritruud psühholoogilist draamat, osalusteatrit, dokumentaalteatrit, monolavastus, nii kaasaegseid kui ka klassikaks saanud näidendeid, eesti dramaturgiat, trupi ühisloomingut, muusikalavastusi ning isegi üks ballett.

Draama programm oli sama laiapõhiline, mitmesugusele maitsele suunatud, nagu on ka Eesti teater. Valik on küll rikkalik, kuid tippe on vähe, domineerib tubli «hea». Teemadena jäid festivalil kõlama valu ja kannatus, hirm nii võõra kui ka vägivalla ees, armastuse igatsus ja ääretu pettumine, iha võimu järele ning inimese vaevaline püüdlus õnne-paradiisi poole. Seega täpselt need teemad, mida eesti teatrivaataja ootab.

Draama

Eesti teatri festival 5.–11. septembrini Tartus

Tartus olid kohal Eesti Draamateater, Vanemuine, Endla, Vene teater, VAT Teater, Von Krahli teater, Theatrum, Cabaret Rhizome, G9, R.A.A.A.M., Kinoteater, Kanuti Gildi saal, Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikool, Tartu Ülikooli kammerkoor ning üks vaid üheks lavastuseks kokku tulnud kooslus.

Kunstiline juht Ivar Põllu

Märksõnad
Tagasi üles