Sisukord
Arvamus
Tänane leht
17.09.2016
Eesti Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Tagakülg Palju õnne Talve ajas kulutades näpuga järge (5) Veskimetsas aimub sügist Teleajakirjanik Aarne Rannamäe saadeti viimsele teele Eesti lühiuudised Loetud hääled (15) Majandus Keskealisena praktikandiks, et elu oleks nagu komm Trump tõotas USA-le neljaprotsendilist majanduskasvu USA võimud esitasid Deutsche Bankile hiigelnõude Majanduse lühiuudised Välismaa Sõjast räsitud Süürias sagenevad polügaamia ja lahutused Jaapani memmed vihuvad ergutustantsu Ebaveenev Juncker (2) Kirgiisi isamaaline film tsensuuri all Brexiti-jahmatus pole veel lahtunud Arvamus Kristina Herodes: tagarääkimine ja esindusrääkimine (1) Presidendi tegija (11) Maire Raadik: rööprähklus Rõõmu otsija Allilm luubi all Päeva karikatuur: vananaistesuvi ja valijameestesügis Juhtkiri: Kallas ja Jõks või Reps, Kaljurand ja Helme (6) Postimees 1935. aastal: metsik veretöö – palvevennast sai ematapja Mihkel Kunnus: sünnitusmasin ja põllutöömasin. Rahva elujõud suures ja väikses pildis (18) Daniel Coll: Brexit ja massid (1) Kultuur Eesti kultuuri täheatlas: eestlase portree Tehke see kohe teleseriaaliks! Avangardistlik eleegia Nädala plaat. Autoriõhtu lindudega Muutunud ingel Troopilised rütmid ja tantsivad hipsterid Drexciya professor on tsüklis Aja auk. Nostalgia nostalgias Eesti parimad disainerid välja selgitatud Sport Järgmiste olümpiamängude ülekannete eest küsitakse kosmilist raha Spordi lühiuudised Creţul on kodumaaga seoses segased tunded ja suhted Henry Sildaru heitlus meestega ning eestlane MK-sarjas Kindlas kõneviisis Tokyo olümpia poole (1) Erinev saal, suur ootus AK Õnnelik õnnetus Avangardistlik eleegia Nädala plaat. Autoriõhtu lindudega Troopilised rütmid ja tantsivad hipsterid Muutunud ingel Artemi Troitski: ees ootavad hübriidvalimised (2) Drexciya professor on tsüklis Reformierakonnas on saunapidu. Eesti parimad disainerid välja selgitatud Viimane veerg Euroopa on hädas õuntega Urve Eslas: Kriisid, mille lähenemist keeldusime nägemast (20) Mihkel Kunnus: sünnitusmasin ja põllutöömasin. Rahva elujõud suures ja väikses pildis (18) Kuhu edasi, Euroopa? 28 karikatuuri pärast Brexitit (2) Maire Raadik: rööprähklus Aja auk. Nostalgia nostalgias Eesti kultuuri täheatlas: eestlase portree Daniel Coll: Brexit ja massid (1) Arter Kristi Kallas: ei tohi olla kuri (11) Hirm ennast lolliks teha Küpses eas vankumatult sadulas Masinate kirjutatud maffiafilm Miski pole võimatu Kyiv – midagi enamat kui kotlet (9) Pärl pärapõrgus Tähelepanu! Tõeline kontsa-sügis on alanud! Monika Tuvi – Aafrikas valge, Eestis must (2) Sügiseihalejad Kus on Eesti poliitmärtrid? (6) Keemia ja füüsika majandavad köögis Ehtne Peipsi sibul Bussijuhi zen Julia Aug – filmitäheks tänu Tarantinole «Teetööd ja ärge muretsege, see peab olema armastus» Mootorrattaga voodis... no ei harju ära! (1) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Mihkel Kunnus: sünnitusmasin ja põllutöömasin. Rahva elujõud suures ja väikses pildis

5 min lugemist
Mihkel Kunnus FOTO: Erakogu

Eesti rahvaarvul pole häda midagi. Praeguse arvukuseni – kopik üle 1,3 miljoni – jõuti siinse maalapi ajaloos esmakordselt alles hiljuti, 20. sajandi kuuekümnendate lõpus. See tähendas toona absoluutset rekordit. Mis muidugi ei tähenda, et asjad oleksid hästi.

Rahvaarv pole nimelt kuigi hea rahva elujõu indikaator. Juba palju informatiivsem on rahvastiku püramiid, skeem, mis näitab rahvastiku soolist ja vanuselist jaotust. Sellega on aga see häda, et ta kipub olema loosungilikuks rahvavalgustuseks liiga keeruline ja samuti mõningate praegu kehtivate suurväärtustega vähemasti potentsiaalselt konfliktis.

Näiteks ülimoekate inimõigustega, mille kaitsmist on alati mugav ja ohutult ennastõilistav nõuda. Ometi ei näe inimõigused muud kui puhtliigilist (Homo Sapiens) kuuluvust ja on väga tõrksad mis tahes muude tunnuste järgi inimesi lahterdama (teiste liikide eluõigusest rääkimata). Samas on ühiskonnaterviku elujõulisuse seisukohalt ignoreerimatult oluline, et soolised ja vanuselised vahekorrad jääksid teatud piiridesse.

Näiteks on üsna väheütlev arvutus, mis näitab, kui suure protsendi moodustavad hiljuti Saksamaale sisserännanud inimesed sealsest elanikkonnast. Reaalse ühiskonna vaatepunktist ei ole inimene lihtsalt inimene ja sisseränne, mis on demograafiliselt nii ühekülgne, et suudab muuta märkimisväärselt disproportsionaalseks rahvastiku püramiidi, võib olla tõeliselt ohtlik isegi siis, kui jätta naiivselt arvesse võtmata kultuurilised erinevused. Eriti kui on tegemist suure hulga noorte meestega, tähendab, kõige kriminogeensema ja raskemini kodustatava inimkontingendiga, kellel pealegi pole ainuüksi puhtmatemaatiliselt vähimatki võimalust abieluks ehk menetluseks, mis väidetavalt on nii rahustav ja stabiliseeriv, et sel on lausa endokrinoloogilised kõrvalnähud (nt testosteroonitaseme langus).

Rahvastikupüramiid kirjeldab eelkõige ühiskonna bioloogilise jätkusuutlikkuse miinimumtingimusi, mis on küll väljataandamatult olulised, aga paraku kaugeltki mitte piisavad.

Õhtumaades on praeguseks enam-vähem lõpule jõudnud protsess, mille käigus üha rohkemad eluvajaduste rahuldamised on vahendatud rahaga. Kui veel sadakond aastat tagasi ostis maainimene toitu väga vähe, piltlikult oli suu ja söögi vahel harva raha, siis tänapäeval, mil ka maaelu tähendab suuresti pelgalt linnaelu maa piirkonnas, on pea kõik elutoimingud rahaliselt vahendatud: eluase, riided, toit jne ostetakse (rahaline vahendatus on nii kõikehõlmav, et näiteks sularaha kaotamisega saadav kontroll rahavoogude üle tähendaks ühtlasi täielikku kontrolli selle ühiskonna üle). Isegi maainimene toob oma toidu tänapäeval supermarketist. Raha on leiutis, mis korraga võimaldab väga keerukat ja kompleksset tööjaotust ning lahutab ühiskondliku funktsiooniahela lülid erinevatesse vaateväljadesse. Piltlikult: kui rahata ühiskonnas tuleb piim lehmalt, keda tuleb toita ja lüpsta, siis rahaga ühiskonnas kipub teadmiseks tarduma kogemus, et piim tuleb poest.

Kui kõik elutoimingud on rahaliselt vahendatud, siis tähendab raha ümberjaotamine ühtlasi elujõu ümber jaotamist ja raha ümberjaotamine on üks riigi peamisi funktsioone. Riik kogub makse ja suunab sealt saadud raha avalike teenuste pakkujate palkadeks (arstid, õpetajad, politseinikud, päästjad, piirivalvurid jne), pluss pensioniteks ja lastetoetuseks. Üheks ammendamatuks kriisiallikaks on saanud tõsiasi, et paljud institutsioonid, mille toimimist ja olemasolu peetakse praegu loomulikuks ja iseenesestmõistetavaks, on võimalikud ainult kasvu tingimustes.

Toome ühe väga lihtsustatud näite: oletame, et töötaja keskmine palk on tuhat eurot ja oletame, et pensioniks maksab ta sellest kakskümmend protsenti, st kakssada eurot. Nüüd oletame, et keskmine pension on nelikümmend protsenti keskmisest palgast, st nelisada eurot. See tähendab, et ühe pensioni maksmiseks peavad maksu maksma kaks töötajat. Kui need kaks töötajat pensioniikka jõuavad, peab nende ülalpidamiseks samadel tingimustel töötama juba neli töötajat jne. Lühimalt, see süsteem on jätkusuutlik ainult kasvu tingimustes. Mille kasvu? Majanduskasvu.

Majanduskasv aga ei pea tingimata tulema rahvastiku kasvust. Majanduskasv kätkeb endas rahvaarvu kasvu ja elatustaseme kasvu, tähendab, ühe kidurust võib teine tegur kompenseerida. 19. sajandil said Õhtumaades mõlemad tegurid enese ette rasvase plussmärgi, rahvastik kasvas eksponentsiaalselt ja ka tehnoloogiline progress oli enneolematu. Praegu aga hakkavad ilmnema selle protsessi pidurdumise mõjud: kõik arvutusvõimelised inimesed räägivad vajadusest tõsta pensioniiga, alla neljakümnesed on leppinud teadmisega, et nemad riiklikku pensioni ei saa, haigekassa vajab üha rohkem raha, sest vananev rahvastik on ühtlasi üha haigem rahvastik jne. Majandus ei kasva ega kasva, sest inimeste vähenemisega kahanevad turud ja tööliste valik ning ka tehnoloogia areng ei ole kuidagi võrreldav 19.–20. sajandil toimunuga (elekter! nafta! massikommunikatsioon!).

Õhtumaade eksistentsiaalne paradoks seisneb niisiis selles, et sisseharjunud elustandard ja ühiskonna institutsioonid eeldavad pidevat (majandus)kasvu, aga kõige paremad ja kindlamad teadmised, mis inimkonnal loodusest on, kinnitavad, et see on võimatu. Juba praegu on inimkonna mõju Maale umbes poolteistkorda suurem kui selle taastootmisvõime.

Eesti on siin mitmes mõttes erandlik. Esiteks ei ole meil muret ülerahvastatusega (siin võiks Eesti olla kogu maailmale eeskujuks), teiseks, Eesti riigil pole võlgu ja võlg on veel üks asi, mis vajab majanduskasvu, sest kui majanduskasvu protsent jääb laenuintressile alla, kasvab laenukoormus hoolimata kärbetest ja muust säärasest edasi. Samuti on Eesti nii väike, et ei saa kultuuri jätkusuutlikkuse nimel endale kuigi pikalt negatiivset iivet lubada.

Siin aga on jõudnud majanduskasvu üks paisutustegur sellise määrani, et see lausa pärsib bioloogilist jätkusuutlikkust, tähendab, laste saamist. See on koondatav mõistesse «kiirendus», ühiskondlikud protsessid üha kiirenevad ning igalt inimeselt oodatakse üha suuremat paindlikkust, elukestvat õpet, forsseeritud kohanemisvõimet jne, samas inimese bioloogiline areng pole mainimisväärselt kiirenenud ja kultuuriline küpsemine on suisa aeglustunud – tööealiseks arenemine-harimine võtab üha kauem aega ning on üha kulukam. Vaba konkurentsi pime loogika on läinud siin ilusti suurema efektiivsuse teed – kui tahta mingit tootlikkust suurendada, siis tuleb investeerida masinatesse, mitte inimestesse. Veel 20. sajandi alguses oli enamik inimesi hõivatud toidu(toorme) tootmisega, nüüd on põllutööl tublisti alla viie protsendi inimestest ja ometi on vaja kvoote, et ületootmist piirata. Inimene ei ole majanduslikult tulus ja esimesed kakskümmend eluaastat on inimene ühiskonnale puhas kulu (ja ka pensionipõlves). Tihti võib kuulda protesti, et miks lasteaiaõpetaja teenib kordades vähem kui mehaanik autoteeninduses, ometi on see selge majanduslik loogika: lastehooldaja – olgu ta töö ehk raskemgi – tegeleb asjadega, mis (selles faasis) ainult kulutavad, aga masinahooldaja tegeleb asjadega, mis suurendavad tootlikkust. Kui mingi ettevõte satub majandusraskustesse, on ju esimene leevendusmeede osa töötajate vallandamine, st inimfaktori vähendamine. Kui talus tähendas iga lapse sünd õige peatset tööjõu lisandumist, siis nüüd on laste saamine suurim vaesusriski tõstja. Tehnoloogiliselt nii arenenud ühiskonnas on laps luksuslelu.

Samas ühiskonnale kui tervikule on inimtööjõusse investeerimine üha kallim ja üha suurema riskiga investeering. Näiteks ühe arsti «valmis küpsetamine» on ühiskonnale tohutult kulukas (puhas kuluartikkel sünnist stuudiumi lõpuni) ja kui ta siis kohe emigreerub, oleks ühiskonnale puhtmajanduslikult parem, kui ta poleks sündinudki. Seevastu on iga sisserännanud noor spetsialist nagu lotovõit. Seda kõike puhtmajanduslikust aspektist, mis pole kaugeltki küll kõik, aga siiski täiesti väljataandamatu mõõde.

Kui aga jääda põhiseaduse preambulile truuks, siis ei jää muud üle, kui tuleb iivet natuke upitada. Meil pole lootustki, et siia saabuks noori haritud inimesi sellisel hulgal, et nad suudaksid korvata negatiivset iivet, ja pealegi on kultuuri säilimiseks selles kultuuris lapsepõlve veetmine möödapääsmatult oluline. Võib olla ka üsna kindel, et kui liiga ligistikku kostavad sõnad «riiklik» ja «strateegia» ja «sündimuse tõstmine», võib peagi vastu kajada moraalsest üleolekuveendumusest kantud põlgusavaldus, mis oma arust naeruvääristab ideed, et naine on sünnitusmasin. «Sünnitusmasin» on sõna, millel selle levikust hoolimata pole suurt väärtust. Eelkõige on see lollfeministide järjekordne vahend enese solvamiseks ühiskonna nimel, sest puuduvad vähimadki sunnimehhanismid, mis sellele sõnale natukenegi otsesema tähenduse annaks. Suurfarmi emiseid võib ehk nimetada sünnitusmasinateks, sest nemad vägistatakse tiineks ja pannakse siis imetamiseks sulgu, kus nad end liigutadagi ei saa. Ainus, mida riik teha saab, on kõrvaldada maksimaalselt takistusi selle inimese elust, kes ise tahab lapsi saada ning võimalust mööda hoolitseda selle eest, et vaesusrisk ei suureneks, anda materiaalseid garantiisid jms, tähendab, teha seda, mille kõige agressiivsemat vormi võib nimetada meelitamiseks või ära ostmiseks.

Tihti kirutakse meie koolisüsteemi, et see olla veel otsapidi 19. sajandis, ometi on üks osutamatuseni igandlikum jäänuk, mis seisab justkui kalju keset üha kiirenevat veevoolu, nimelt naiste paljunemisefektiivsus pole mitte 19. sajandis, isegi mitte 9. sajandis, vaid ankurdub tõelise progressipidurina lausa pleistotseeni. Tammsaare kirjutas juba aastal 1936: «Aru võib kaotada mõeldes, kui ruttu sõidavad masinad maas, vees ja õhus, kui kiiresti valmistavad määratul hulgal igasuguseid tarbe- ja toredusasju, aga samal ajal inimene, see masina peremees, sigib ja kasvab endise aeglusega! Kellel on veel mahti või kannatust masinlikus kärsituses sellise aeglase toiminguga jännata?!»

21. sajandil ollakse ikka veel üheksa kuud rasedad – no tule taevas appi!

Mihkel Kunnus on füüsikaõpetaja ja keskkonnaeetika lektor. Kuulub aastast 2012 Eesti Kirjanike Liitu.

Seotud lood
    16.09.2016 19.09.2016
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto