Mark Soosaar: armastus on pime? Kas ikka on?

Mark Soosaar Foto: PP

Neurootiline tõmblemine parima presidendi otsingul tuletab mulle meelde stseeni Ameerika dokfilmist «Pime armastus». Kaks vaegnägijat leidsid kombates oma ainukordse võimaluse ja abiellusid.

Naine käis edasi abitööl raamatukogus ja mees, too pärispime, jäi koju. Pidev ootamine ja tegevusetus tegid mehe aga armukadedaks, sest aju genereeris üha uusi kombinatsioone, süüdimatuid kahtlustusi. Lõpuks kasvas pinge nii kõrgele, et naine asutas kohvreid pakkima.

Pisar silmas, selgitas ta kiivale mehele, et ei suuda enam olla talle nii abikaasa, ema, laps, hooldaja kui ka armuke. Õnneks mõistis pime mees oma nõudmiste ummikut ja keris suhte tagasi neisse aegadesse, mil ta oma küljeluuga esimest korda kohtus.