E, 5.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Urve Eslas: Kriisid, mille lähenemist keeldusime nägemast

Urve Eslas
, arvamustoimetaja
Urve Eslas: Kriisid, mille lähenemist keeldusime nägemast
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 20
Urve Eslas
Urve Eslas Foto: Erakogu

Alates 2008. aastast on Euroopa poliitilised liidrid pidanud lahendama ühe kriisi teise järel. Gruusia sõda, globaalne majanduskriis ja Kreeka päästmine, millele järgnes 2014. aasta «suur äratus» – Venemaa annekteeris Krimmi. Edasi populismi esiletõus Euroopas, Daeshi aktiveerumine ja terrorirünnakud Euroopas, põgenikekriis, Suurbritannia lahkumine euroliidust, liberalismi kriis Kesk-Euroopas. Kas Euroopa oleks saanud neid kriise ette näha, küsib Urve Eslas. Mis läks valesti? 
Küsimus, miks Euroopa liidrid ei osanud neid kriise ette näha, et neid ära hoida või nende mõju pehmendada, on toonud kaasa valijaskonna pahameele – leitakse, et Euroopa liidrid ei saa oma tööga hakkama. Seda arusaama on saatnud Euroopa Liidu vastaste populistlike poliitiliste jõudude tugevnemine. Kas Euroopa juhid olnuks võimelised enamaks?

Kuu aja eest ilmus Suurbritannias kahe analüütiku ja (endise) ajakirjaniku Nik Gowingi ja Chris Langdoni raport «Mõeldes mõeldamatut», mis püüab sellele vastata.

Raporti lähtekoht on esitatud järgmiselt. Ühendriikide kaitseminister Donald Rumsfeld sõnastas 2002. aastal kolm teadmise tasandit: on asjad, mida me teame, et me teame; on asjad, mida me teame, et me ei tea, ja on asjad, mida me ei tea, et me ei tea. Kas Euroopat kurnanud kriiside ennustamine ei olnud võimalik seetõttu, et me isegi ei teadnud, et me ei tea – kas need kriisid olid täiesti mõeldamatud? Kuid kuidas sel juhul sai olla võimalik, et üks mõeldamatu asi järgnes teisele?

2015. aastal tehti 60 poliitika- ja majandusvaldkonna liidri ning juhtiv- ja keskastme ametnikuga 90-minutilised intervjuud. Teiste seas intervjueeriti peaministri büroo töötajaid, ministeeriumiametnikke, diplomaate, nõunikke. Enamik intervjueeritutest soovis jääda anonüümseks. Seega ei ole avalikke andmeid, mille järgi kontrollida raportis toodud seisukohti ja nende alusel tehtud järeldusi. Kuid anonüümsuse soov on mõistetav. Kuna uuringu läbiviijad soovisid võimalikult ausaid vastuseid – ka selliseid, mida ametnike või liidrite ametikoht valju häälega välja öelda ei luba –, arvestasid nad selle sooviga.

Mustad luiged ja mustad elevandid

Enne kui minna uuringu tulemuste juurde, peaks seletama, mida on uuringus silmas peetud mõeldamatu all. Üks raporti autoritest, endine BBC ajakirjanik Nik Gowing on kirjutanud Oxfordi ülikooli juures samateemalise uurimuse ja seletab seda raportis põgusalt.

Lühidalt on kahesugust mõeldamatust: selline, mida kirjeldatakse väljendiga «must luik», ja selline, mida kirjeldatakse väljendiga «must elevant».

«Must luik» on Nassim Nicholas Talebi raamatus «The Black Swan: the Impact of the Highly Improbable» pakutud väljend tähistama sündmust, mida enne selle toimumist peeti pea võimatuks, ent millel on tõeks saades kaugeleulatuvad tagajärjed. Selle väljendi juured on Euroopas enne 17. sajandit valitsenud kindlas veendumuses, et kõik luiged on valged. Kui aga Hollandi maadeavastaja Willem de Vlamingh 1697. aastal Austraalias musti luiki nägi, selgus, et võimatuks peetu ei pruugi seda olla, sest võib juhtuda, et meil ei ole piisavalt teadmisi võimalikkuse üle otsustamiseks.

Seega, Nik Gowingi järgi on «mustad luiged» asjad, mille kohta me ei märka, et me neid ei märka, või Donald Rumsfeldi jaotuse järgi asjad, millest me ei tea, et me neid ei tea. See muidugi ei tähenda, et need ühel hetkel märgatavaks või teatavaks ei võiks saada.

Väljend «mustad elevandid» pärineb New York Timesi kolumnistilt Thomas Friedmanilt, kes omakorda laenas selle keskkonnakaitsjalt Adam Sweidanilt. Erinevalt «mustadest luikedest» on «mustad elevandid» tavaliselt hästi teada, aga mingil põhjusel neid ignoreeritakse. «Musta elevandi» kontseptsioon võeti Nik Gowingi sõnul raportis kasutusele seetõttu, et see aitab seletada märkimisväärse hulga uuringu jaoks intervjueeritute nägemust toimunust.

Siin on nüüd koht, kus tuleb tahtmine raportisse parandus teha. Nik Gowing nimetab selliseid «musti elevante» Rumsfeldi järgi asjadeks, mille kohta me teame, et me neid ei tea. See ei ole päris täpne ja on isegi veidi ohtlikult eksitav tõlgendus. Asjad, mille kohta me teame, et me neid ei tea, on pigem sellised, nagu mõtles Henry VIII nõuandja Thomas More 1535. aastal Londonis tapalaval seistes (kui palju on filosoofe, kelle tapsid valitsejad?), või see, millal täpselt praegune Suurbritannia uut kroonitud pead vajab.

Seevastu sellest nähtusest, mida raportis kirjeldatakse «musta elevandina», Rumsfeld ei rääkinudki, kuid see oleks olnud ilmselt neljas võimalik versioon: asjad, mille kohta me ei tea, et me neid teame – st asjad, mida me ei taha teada. Rumsfeldil nimetamata jäänud kategooriale on viidanud filosoof Slavoj Zizek 2004. aasta artiklis «What Rumsfeld Doesn’t Know That He Knows about Abu Ghraib» ning sotsioloogid Christoper Daase ja & Oliver Kessler 2007. aasta artiklis «Knowns and Unknowns in the «War on Terror»». Kategooriate «tean», «ei tea», «ei saa teada» kõrval peab olema neljandana «ei taha teada».

Miks see täpsustus on oluline? Sest see langeb kokku raporti järeldustega. Intervjuude käigus selgus, et esialgne küsimuse püstitus – kuidas mõelda mõeldamatut – ei ole päris täpne, ja see tuleks asendada küsimusega, kuidas mõelda selle üle, mis on vastuvõetamatu. Selgus, et ka uuringu eemärk vajas ümbersõnastamist: teada saada ei ole vaja niivõrd seda, miks ei osatud kriise ette näha, kuivõrd seda, miks on osa informatsioonist, mida saab kasutada kriiside ettenägemiseks ja nendega toime tulemiseks, vastuvõetamatu ja arvatakse seega eelduste hulgast välja.

Raport sedastab, et informatsiooni oli kriiside ennustamiseks enamasti piisavalt. Sellest hoolimata oli juhtumeid, kui ei reageeritud õigel ajal ja piisaval määral. Põhjuseid on üldistatult kaks: avalikkuse ja poliitilise sfääri suhte muutumine ning tahtlik mittenägemine.

Informatsioon muudab võimusuhteid

«Mustade elevantide» ehk tahtliku mittenägemise taustal on raporti järgi see, et digitaalajastul on muutunud infovaldaja ja seega nihkuvad paigast võimusuhted. Avalikkuse kasutuses on rohkem informatsiooni kui kunagi varem, seetõttu on valitsuste ja avalikkuse informeerituse vahe oluliselt kahanenud.

Üks endine valitsustöötaja seletas seda nii: «Näiteks Putin. Milline tema kohta käiv teave võiks olla kättesaadav üksnes välisministeeriumile? Sellist peaaegu ei olegi. Järelikult on igaüks informeerituselt samal joonel – pea kõike, mida teame meie, teab ka avalikkus.»

Või pagulaskriisist rääkides – ööpäev ringi informatsiooni jagavad platvormid annavad avalikkusele põgenike liikumisest teavet operatiivsemalt, kui suudaks valitsus. Seetõttu on suurem ka avalik ootus, et valitsus näeks ette ja vastaks põgenikekriisile, Ukraina sündmustele või Daeshi terrorirünnakutele. Paraku on avalikkus oma ootustega valitsustest ette jõudnud. See omakorda suurendab tõenäosust, et kasvab poliitiliste liidrite legitiimsusdefitsiit.

Raport seda küll ei maini, aga oluline on seegi, et muutunud on informatsiooni sisu ja usaldusväärus. 

Tagasi üles