Sisukord
Kultuur
Postimees
15.09.2016
Eesti Mälumäng 75–80 häälega kahe finalisti sekka (1) Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Tagakülg Haigekassa puudujäägi lapivad jõukad sünnitajad ja tõbised Valimisreklaam tõi Savisaarele kahtlustuse (2) Priit Toobal tegi laadal lastele hobusõitu Eesti lühiuudised Esikülg 15. september Väidetavalt plaanis politsei mõrvatud Tarankovi arreteerimist Majandus Tulevikus pole telereid enam vaja Majanduse lühiuudised Margus Tsahkna plaanib pensionireformi (25) Välismaa Myanmari unustatud rahvas rohingjad PERSOON. Ekspresident Bill Clintoni taandumine toetavaks abikaasaks Barroso süüdistab Junckerit ebaõigluses Välismaa lühiuudised 15.09. Juncker: tolerantsus ei saa tulla julgeoleku arvelt Arvamus Päeva karikatuur: quo vadis, pension? Juhtkiri: 70-aastaselt pensionile – tagasi Bismarcki aega? (5) Hardo Pajula: kolmkümmend kaks aastat hiljem (18) Mark Soosaar: armastus on pime? Kas ikka on? Maret Maripuu: neljaastmeline töövaidlus kolmeastmelises kohtusüsteemis Postimees 1912. aastal: valimisevõitlus Ühisriikides Kerstin Meresma: meie sisepoliitika ei ole muud kui otsene solvang Eesti rahvale (4) Kultuur Animatsioon aitab ka viimase pingi kahemeest Sport Spordi lühiuudised Pohlak: Pehrsson ei leidnud osa venekeelsete mängijatega ühist keelt (1) Võit, mis annab suureks mänguks hea tunde Vana sõber, tugev keskmik ja must lammas Rahastamisskeemi muutumine jättis judoliidu peatreenerita Vajadus muutuste järele tõi ametisse Eesti rekordimehed Tartu Keelatud armastus, surmahirm ja nigel palk tõid põgenikud Vägevale (1) E-sigaret päästab miljoneid elusid – kas tõde või vale? Uus tasuta parkla seisab tühjalt (1) Tormimurd annab istutajatele aastaid tööd Kui aeg on raha, saavad bussiga sõita vaid rikkurid (3) Jokk-mõtteviis ajab juuri (1) Õed kihutavad meestega võidu Laeva vallamaja kabinetid jäid ootamatult tühjaks Supilinlased said ninanipsu Genklubi püstitas endale ausamba Noormehed viisid vutimängu koolis uuele tasemele Meelelahutus Koomiks Sudoku

Animatsioon aitab ka viimase pingi kahemeest

11 min lugemist
Rao Heidmets on võitnud arvukalt auhindu kõikjalt maailmast. FOTO: Mihkel Maripuu

Animeerimine on nii vägev asi, et võib aidata ka viimase pingi kahemeest, arvab täna 60-aastaseks saav animafilmitegija ja -õpetaja Rao Heidmets. Kuidas?

Rao, tegite juubeliks enesele ise kingituse ja panite kokku oma parimate filmide plaadi «Best of Rao Heidmets». Ise sellepärast, et… kes see teine ikka teeb?

Ma olen aeglase loomuga inimene. Hakkasin juba oma 50. sünnipäevaks seda organiseerima, aga ei jõudnud valmis. (Naerab.)

Nukufilme on, ma pakun, üldse 300 filmi ringis, mis on aastakümnete jooksul tehtud, Parsist ja Tuganovist alates. Päris palju, eks ole? Seda arvestades on tõenäosus, et keegi tahaks just minu filmid välja anda, küllaltki väike. Ikka ise tuleb seda teha. Nii ta läks. Ja tegelikult võttis see tõesti väga kaua aega. Just asjaajamine.

Mõte on selles, et teha filmid, mis pole kättesaadavad, kättesaadavaks?

Juba enne 50 aasta juubelit tuli selline imelik tunne sisse, et sa oled üle 30 aasta filme teinud, aga siiani sõbrad küsivad, et kuule, tahaks neid näha ka. Pidin kogu aeg ütlema, et kahju küll, aga endalgi pole, just varasemaid. Tekkis küsimus, kas ma ise olen loll, et ma neid teen, kui kellelgi pole midagi vaadata, keegi ei tea neist midagi.

Tähendab, selleks tuli hankida Moskvast koopiad (Nõukogude ajal tehtud Eesti filmide originaalnegatiivid on hoiul Venemaal – T. T.), restaureerida pilt… See kõik võtab aega. Aga nüüd vähemalt on mul küsijatele anda selline DVD, kus on seitse filmi peal, mis minu arvates on mu parimad.

«Instinkt» (2003). FOTO: Kaader filmist

Kõik ei pane ise oma plaati kokku.

Tõsi.

Mida siis ikkagi teha, et animafilmid leviks? Televisioon ei jõua ka kõiki näidata.

Kui mul oleks idee, kuidas seda teha, siis ma oleksin seda teinud. 60 aastat olen mõelnud ja ainus, mis ma välja mõtlesin, on see DVD. (Naerab.) Kõik ju tahaksid, et nende filmid leviksid. Kellele me neid siis teeme, iseendale või?

Loll lugu on see, et film vananeb suhteliselt kiiresti. Kui praegu vaadata vanu asju… isegi «Viimne reliikvia» tundub nii aeglane…

Kas animatsiooniga ei ole mitte sama lugu? Tehnika on ju tohutult arenenud, kõike tehakse arvutis ja vana animeerimise viis mõjub juba arhailiselt.

Ma ütleksin, et selles kohmakuses on oma võlu. Tänapäeva tehnika lubab panna nuku liikuma nagu elus, tõetruult. Aga mis siis? Miks sa üldse nukufilmi teed, kui sa võid nukke liigutada nagu päriselt. Mind võlub just see, et keegi on välja mõelnud liikumise, mida ei olegi päriselt olemas. Et käibki imelikult, aga kihvtilt. Iga näpp ei peagi liikuma, miimika ei pea perfektselt jäljendama päriselu. Ta peaks ikka oma reaalsuse looma.

Aga Youtube näiteks? Tõstaks kõik oma filmid sinna ka?

Muidugi, absoluutselt.

Tasuta, kogu loomingu? Teil poleks midagi selle vastu?

Ei oleks. Ma soosiksin seda igati, kuni selleni välja, et võiksin kellelegi maksta, et need sinna satuks… (Naerab.) Autoriõiguste kaitse organisatsioonile mu jutt muidugi ei meeldiks praegu.

Aga papp? Seda te ei tahagi teenida?

Tahaks küll. Kes ei tahaks. Aga animatsioon ei ole see, millega seda teha. Siis tuleks sellele ka teistmoodi läheneda, mitte teha autorifilmi, vaid suruda maha kõik oma soovid ja jälgida, mida rahvas tahab.

«Noblesse oblige» (1989). FOTO: Kaader filmist

Seega, paneme kui mitte kogu, siis vähemalt suure osa Eesti animatsioonist netti üles?

Mina toetaksin seda mõtet küll. Aga seda võiks teha nii, et see oleks ka organiseeritud. Minu pärast kas või instituudini välja. Uhke avalehega, mis seda reklaamib. Et siin ongi nüüd kogu Eesti animatsioon, Tuganovist ja Parsist alustades.

Kui me neid filme nagunii riigi raha eest teeme, siis oleks mõttekas neid riigi raha eest ka levitada. Minu meelest ei ole aus selle eest raha küsida, kui sa oled riigilt kord selle juba saanud. Vähemalt Eesti ulatuses peaks vaataja filmid kätte saama tasuta. Kas see on väga loll jutt?

Sugugi mitte.

Anname filmid rahvale tagasi. (Naerab.)

Rao Heidmets animeerib «Tuvitädi». FOTO: Rao Heidmetsa fotokogu

Teisalt, kas rahvas üldse tahab neid vaadata? Kõik küll räägivad, et meie animatsioon on väga hea, aga vaatajanumbrid seda ei kinnita. Iseäranis kinos, nii harva, kui lühikesed filmid sinna üldse jõuavad. Paradoks, kas pole?

Ah sa mait! (Mõtleb.) No mis ma ütlen selle peale?

Vaadake, autorifilmi tegijad on ühtlasi uuendajad, need, kes otsivad uut pildikeelt, uutmoodi viisi lugu jutustada. Ma olen näinud korduvalt selliseid asju, et kõigepealt teeb animavend oma filmi mingi uue trikiga, siis võtab reklaam selle üle, kasutavad näiteks Toyota reklaamis ja teenivad suure papi. Selle animavenna filmi ei näita ükski telekanal, reklaamivenna oma aga kõik. Ja siis tuleb veel mängufilmivend ja paneb selle oma asja sisse.

Need ei ole kommertsfilmid. Kui sa näitad rahvale midagi sellist, mida ta pole harjunud vaatama, mis ei vasta tema lihtsale ettekujutusele, siis ta hakkab kahtlema, et mis asja… Kui aga keegi autoriteet ütleks, et vingelt tehtud, siis arvataksegi, et vinge.

Miks ei võiks meie animafilmid linastuda kinodes, vähemalt riigi toetatavates, pikkade filmide ees?

Mitte ei võiks, aga peaks. Lühianimatsioonil on üks suur eelis: see on lühike! Te ütlete, et rahvas ei taha vaadata, aga äkki ei tulekski rahva käest küsida! (Naerab.) Teda tuleks harjutada. Näiteks enne kohutavalt head pikka mängufilmi tuleks näidata lühikest koledat animafilmi. Noh, vaatab hambad ristis ära, midagi jääb meelde ka. Neil kõigil on ikkagi oma sõnum. Kas jõuab kohale see või mõjub hoopis tehniline viis, kuidas see kohale viiakse… Äkki kahe nädala pärast meenub, et midagi oli seal ägedat ka.

Mida veel teha, et harjutada? See võib nüüd sportlasi solvata, aga… ega see sport ole nüüd ka kuigi huvitav, aga kui palju seda telekast tuleb!? Ja kui palju sest räägitakse, igal õhtul on «Aktuaalse kaamera» oluline osa spordiuudised, ja kui sul seda tambitakse kogu aeg, et see jooksis nii kiiresti, ja too sai sellise koha… Inimest tuleb harjutada, tuleb harjutada kodumaad armastama, sporti armastama ja ka animatsiooni armastama. Ega see niisama ei tule. See on raske ja pidev töö. Õnneks on hakatud animatsiooni ka telekas rohkem näitama, aga võiks veel rohkem.

«Pärlimees» (2006). FOTO: Kaader filmist

Plaadi juurde tagasi… Selline kokkuvõte ise… kas vara ei ole? Äkki on need best of’id veel tulemas?

Kindlasti on. (Naerab.) Nimetagem seda siis vahekokkuvõtteks.

Kui te oma enam kui 30 tegevusaastale tagasi vaatate, siis… kuidas see paistab? Sile või künklik?

Kindlasti ei ole ta sile. Kindlasti on seal auke. Seda enam, et režissööril tuleb päris kõvasti võimelda, et filmide vahepeal ära elaks: palka me ju sel ajal ei saa. Ja see vahe võib ka üsna pikaks venida.

Millest üks 60-aastane animaator elab tänapäeval, kui ta parasjagu filmi ei tee?

Noh, naine käib tööl. (Naerab.) See on kindel elatusallikas. Selleks peab muidugi naine olema, ja naisel töö. Soovitavalt hästi tasuv.

Elu jooksul on tehtud ka ehitustöid, just nimelt siis, kui oled kahel filmi vahel või pole raha saanud. Näiteks olen ma ehitanud müügiks ühe maja. Või mis ehitanud, juhatanud selle ehitamist. Ostsin Meriväljale laenuga krundi, et ehitan maja ja müün maha, saan rikkaks. Hakkasin peale, kolm aastat nägin vaeva – hirmus peavalu! Siis kui valmis sai, tuli kinnisvarakrahh ja kasum oli… kuidas seda nüüd öeldagi… Kui ma poleks selle kolme aasta jooksul ka mitte midagi teinud, oleks peaaegu sama välja tulnud.

Okei, nii palju mölakaid ja tõpraid, igasuguseid huvitavaid tüüpe, kes ennast ehitajaks nimetasid ja sealt läbi käisid, sain küll uurida. Elu ennast. Asi seegi. Äkki kulub tulevikus ära.

Mängufilmi juures näiteks, mida te ju ka teinud olete, päris mitu tükki.  

Ma tahaks mängufilmi teha küll. Ma olen nüüd suurema osa ajast siin Rapla lähedal maal ja mõte veereb vaikselt selles suunas, et äkki tekitada siinkandis üks selline loominguliste inimeste ühendus, et teaks, kas siin elab mõni grimeerija, monteerija… Operaator elab, ma tean. Ja Kohila Rimi kassas istub tüdruk, kes on lõpetanud Balti filmi- ja meediakooli. Siin on tugevaid näiteringe, muusikategijaid… Äkki paneks pead kokku ja teeks ühe sellise õhinapõhise filmi? Siinsete jõududega ainult.

Muide, Raplasse on tahetud ennegi Eesti Hollywoodi ehitada. (Filmilinnakut kavandas 1990ndate alguses legendaarne Toivo Kurmet – T. T.) Ma filmisin seal isegi pool õudusfilmi ära, aga siis kadus Kurmet ja projekt jäi katki.

«Papa Carlo teater» (1988). FOTO: Kaader filmist

Te olete hariduselt elektriinsener, meie animatsioonitaeva kõige säravam täht elektrisüsteemide ja võrkude alal, nagu on öelnud Priit Pärn. Kas te pole kunagi kahetsenud, et valisite ametiks animafilmide tegemise?

Et kas ma võiksin praegu olla Eesti Energia direktor? (Muheleb.) Ei, tänan. Ma olen väga rahul selle valikuga, et hakkasin südame sunnil nukufilme tegema – see kamp on ikka äärmiselt kihvt olnud –, läksin sellepärast, et joonistada ma väga ei osanud, muidu oleks kindlasti joonisfilmi valinud. See tundus seksikam, juba Rein Raamatu ajal oli see atraktiivsem.

Ega mulle juba lapsena liikuv nukk väga ei meeldinud, oli kohmakas, võib-olla see ongi põhjus, miks peaaegu kõik mu filmid on natuke erineva tehnikaga, et sa mängid, otsid kogu aeg uusi vorme. Päris klassikalist nukku olen ma kasutanud vähe.

Elavaid inimesi aga küll. Kas sellepärast, et ületada nuku liikumise piiratust?

Jah, aga ma olen neid ikka piksilleerinud (inimeste animeerimine kaader kaadri haaval – T. T.). Eesmärk on sama: saada huvitav liikumine. Et teha animatsiooni keelt huvitavaks. Otsida selliseid pildilisi lahendusi, mida pole enne näinud.

Kui ma «Papa Carlo teatrit» (1988) tegin, polnud ma veel Jan Švankmajeri (Tšehhi animatsiooniklassik – T. T.) töödega tuttav. Selgus, et tema oli seda juba varem teinud. Ega päris välja ei mõtlegi sellist asja, mida keegi kusagil pole juba ette võtnud. Mul endal on mitu vihikutäit mõtteid, 90 protsenti on sealt realiseerimata, võib-olla nende hulgas isegi on midagi. Aga need tahaksid lugu juurde. Aeg-ajalt ikka lehitsen seda.

«Elutuba» (1993). FOTO: Kaader filmist

Olete mitmel korral nimetanud oma parimaks tööks «Elutuba». Kas jätkuvasti?

Ma arvan, et see on õnnestunud film, aga praegu nimetaksin vist «Kaasasündinud kohustusi» (2008). See pole nii raskepärane, on värvilisem… Ma olen aja jooksul liikunud pigem sellise kerglasema, lõbusama filmi poole. «Papa Carlo teater», «Noblesse oblige» (1989), «Elutuba» (1993) on kõik sellised pisut raskepärased ja veidi ängistavad. Aga aeg oli ka ehk selline.

«Kaasasündinud kohustuste» mõte tuleb kergemini kätte, on ehk tänapäevasem ja laiahaardelisem. Ühiskond ja meedia. Kuhu me oleme jõudnud ja kust tagasiteed ei ole. Inimene on juba selline vastik olevus, kes tahab telekast näha, kuidas teistel on halb, siis hakkab endal kergem.

«Kaasasündinud kohustused» tõi teile ka seni kõige hinnalisema priisi – Ottawa festivali grand prix’.

Jah, ja ega ma tegelikult ei tea, äkki on just see asjaolu mõjutanud ka minu arvamust, mis on parim.

«Kaasasündinud kohustused» (2008). FOTO: Kaader filmist

Väga palju meil just nii vägevaid auhindu pole, on palju natuke väiksemaid.

Kui ma olin Hiroshima festivali valikukomitees (2008) ja me pidime läbi vaatama 1700 filmi, et neist vaid 50 välja valida, ja kui sa pead järjest väga häid filme kõrvale jätma, sest neid on nii palju, siis… ainuüksi nende 50 sekka sattumine on juba tohutu vedamine. Ja kui sa veel sellest 50st õngitsed välja grand prix… siis see on nagu bingovõit.

Peab olema õigel ajal õiges kohas?

Jah, aga eeldusel, et ka film on hea.

Kuidas Eesti animatsioon muidu elab?

Ta on muutuste lainel. On tekkinud hulk väikesi stuudioid, kool (kunstiakadeemia animatsiooniosakond – T. T.) annab pidevalt uusi tegijaid juurde… Nii et kõik ei mahu enam marjamaale äragi. 1990ndatel võis veel vaat et iga loo filmiks teha, nüüd enam mitte. Konkurents on nii tihe. Nõrganärvilisemad annavad lihtsalt alla. Samas on animatsiooni rahastamine ammu ajale jalgu jäänud, samasugune nagu aastaid tagasi, või kasvanud ebaproportsionaalselt vähe.

Praegu on meil korraga töös mitu pikka filmi, aga pikka võib teha siis, kui rahastamine tõuseb järgmisele tasemele. Kui raha ei ole, tuleks teha jõukohaseid asju. Mitte üle oma varju hüpata.

See kõik tahaks praegu tõsist mahaistumist ja arutamist, mismoodi asja edasi ajada.

Teie uus film «Elu enne elu» esilinastub sügistalvel, eelmisest lahutab seda neli aastat. Kas selle põhjuseks on tihe konkurents või ideede puudus?

Vastupidi, mul on palju lugusid. Kolm korda lükati mu autorifilm tagasi, pärast mida ma küsisin, et mida ma muutma peaksin. Öeldi, et ma peaksin näoga rohkem rahva poole pöörduma. Nojah, selle peale kirjutasin ma enda arvates väga kihvti stsenaariumi – tänapäevase loo Nukitsamehest. Komisjon ütles, et väga hea, tulin sealt ära ja mõtlesin, et sain raha, aga kui vastus tuli, siis selgus, et ei saanud.

Mõhk ja Tölpa, Iti ja Kusti on seal põhitegelased, Nukitsamees ise on alles ema kõhus: ma ei viitsinud temaga jännata. Itil on mobla kaasas. Mõhk ja Tölpa tahavad lapsi ära süüa, siis aga näevad moblamängu ja lähevad pöördesse. Paraku saab aku tühjaks. Tuleb linna minna… Äkki viin selle hoopis mõnele kirjastusele, saab raamatu teha.

Nii et ma olen natuke segaduses jah, pole alati aru saanud, milliseid lugusid meil ikkagi vajatakse.

«Tuvitädi» (1983). FOTO: Kaader filmist

Kui tugevalt noorem põlvkond praegu kuklasse hingab?

Mulle meeldib kapitalism, aus konkurents – see, et lugu otsustab, kes on parem. Kui ikka otsustab… Mulle ei meeldi jääda vaikselt kõrvale põhjusel, et su lood on lollakad või sa oled lihtsalt ajast ja arust, elad 1980ndates, mis ei kõneta enam. Kuigi enne oli juttu, kas meie animatsioon üldse kõnetab tavalist vaatajat.

«Vanamehe multikat» vaadatakse siiski mühinal, netis on mõnel osal isegi pool miljonit vaatamist.

«Vanamehe multikas» meeldib mulle ka, meeldib sellepärast, et järsku tulevad mingid sellid, kes teevad asja, mis kõnetab. Siin ongi see võti, käia ajaga kaasas, saada aru, mis läheb ja mis mitte.

Ma tegelen ka õpetamisega ja vahel võtavad minuga ühendust noored, kuna meie põhikooli programmi kuulub selline asi nagu loovtöö. Mõni teeb ka animafilmi. Just üks Tartu poiss saatis mulle oma töö. Teate, see on mõnus tunne, et sa vaatad ja saad aru, et seda on teinud üks tavaline 9. klassi poiss: ta on mingil hetkel taibanud, et animatsioon on keeruline, otsinud kõikvõimalikke programme, mis teda aitaks. Ja ikkagi selle valmis teinud.

Selle kuueminutilise filmi sees oli väga kihvte kohti, mille puhul ma imestasin, et kuidas pagan on ta seda teinud. Et keegi võtab üldse sellise asja omal käel ette – see on super! Nii peabki.

Rao Heidmets festivalil Krok. FOTO: Rao Heidmetsa fotokogu

Miks te õpetate?

Sellepärast, et suhelda, mõnus on noortega rääkida. Iga tunniga saan ma sama palju infot tagasi, kui ise neile annan. Tuled õhtul koju tagasi, oled palju rikkam. Ja mis seal kodus ikka teha?

Eks üks põhjusi ole ka animatsiooni propageerimine. Et mind tuntaks, tuleb õpetada lapsed filme vaatama, ja kuidas sa neid muidu õpetad, kui sa ise ei õpeta õpetajaid, kes neid õpetavad. (Muheleb.)

Kuidas teile tundub, kas noor põlvkond teab, kes on Rao Heidmets?

Võib-olla need teavad, kes Priit Pärna kooli on lõpetanud. Aga ma olen olnud ka komisjonis, kes sisseastujatega tegeletakse. Viimati oli seal ligemale 50 soovijat ja kui paluti nimetada meie animafilmitegijaid, siis ehk kümmekond äsja keskkoolist tulnut oskas Pärna nimetada, teisi ammugi mitte. (Muheleb.)

Samas tuntakse suurepäraselt maailma animatsiooni, kommertsanimatsiooni, ma mõtlen. Ja Jaapani anime’sid. Sellest ei tea jälle mina midagi.

Pani see mõtlema ka?

(Rehmab käega.) Ma ei ole endale illusioone loonud. Vene ajal olid Pars ja Tuganov, telekas näitas kogu aeg nende filme. Inimestele jäid nimed meelde. Praegu… Hardi Volmerit teatakse, aga mitte kui animafilmitegijat, vaid kui lauljat. Huvitavate seoste kaudu, aga mitte selle järgi, et sa oled teinud need ja need filmid.

Rao Heidmets. FOTO: Rao Heidmetsa fotokogu

Animatsioon on meie kooliprogrammis valikainena. Miks seda õpetada? Mida see arendab?

Kõik ei suuda ennast väljendada näiteks joonistamise kaudu, ei ole lihtsalt sellist mõtlemist, et kogu idee ühe pildi sisse mahutada. Mõni tahaks jutustada hoopis lugu, ja selleks olekski… animatsioon ideaalne. Saab kasutada praktiliselt kõike, plastiliini, suvalisi esemeid, ja see kõik veel liikuma panna, varustada lemmikmuusikaga, et see väljendaks veel mingit ideed – võimas!

Animatsioon on ka selline rühmatöö, mis, ma kujutan ette, on koolis väga oluline. Kui õpetaja paneb veel targalt mingi rühma kokku… Näiteks matemaatika kahemees võib osutuda väga heaks monteerijaks või helimeheks ja ta pole enam nii tõrjutud. Järsku muutub vingeks vennaks.

Minu ajal ei olnud tehniliselt võimalik igaühel animatsiooni teha, nüüd on… Piisab nutitelefonist.

Kui populaarne see meie koolides ikkagi on?

Jällegi, see tahab pressingut. Õpetajal on koolis nii suur koormus, et lihtsam on lasta õpilastel natüürmorti teha. Tihti on need õpetajad nooremast põlvkonnast. Minuvanused natuke pelgavad. Kuigi ka nende seas on neid, kes teevad seda täiesti lõdvalt.

Ma olen kogu aeg rääkinud, et ärge kartke õpilastelt küsida, kui midagi ei oska: kuuenda klassi laste seas on targemaid arvutitundjaid, kui te ise olete. Ärge häbenege! Las ta siis ühendab neid juhtmeid, seesama üleannetu kahepoiss sealt viimasest pingist… äkki hakkavad kõik teda sellepärast rohkem aktsepteerima? Ilus on mõelda, et selle põhjuseks on… animatsioon!

Palju õnne, Rao!

Läheb vaja, tänan.

DVD-plaat «Best of Rao Heidmets». FOTO: Repro

ELULOOLIST

Rao Heidmets

1981 lõpetas TPI elektroenergeetika teaduskonna, rühmituse Päratrust-Film liikmena tegi juba ülikoolipäevil underground-filme.

1982 asus animaatorina tööle stuudiosse Tallinnfilm, aastatel 1983–94 oli samas nukufilmide režissöör. 1991 rajas Rao Heidmetsa Filmistuudio. 1999–2001 töötas Eesti Televisioonis laste- ja noorteprogrammi peaprodutsendina. 2002. aastast Nukufilmi suudio režissöör.

Tema tuntumad animafilmid on «Papa Carlo teater» (1988), «Noblesse oblige» (1989), «Elutuba» (1993), «Instinkt» (2003), «Pärlimees» (2006), «Kaasasündinud kohustused» (2008) ja «Prohveti sünd» (2011).

Ta on teinud ka pika mängufilmi «Kallis härra Q» (1998) ja lühimängufilmid «Heinaloom» (2001) ning «Muna» (2012).

Animafilmid on võitnud arvukalt auhindu rahvusvahelistelt festivalidelt.

On õpetanud Eesti Kunstiakadeemia animatsiooniosakonnas, Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, Balti filmi- ja meediakoolis ning kirjutanud animatsiooniõpiku.

Seotud lood
14.09.2016 16.09.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto