Sisukord
Päevakomm
Postimees
15.09.2016
Eesti Mälumäng 75–80 häälega kahe finalisti sekka (1) Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Tagakülg Haigekassa puudujäägi lapivad jõukad sünnitajad ja tõbised Valimisreklaam tõi Savisaarele kahtlustuse (2) Priit Toobal tegi laadal lastele hobusõitu Eesti lühiuudised Esikülg 15. september Väidetavalt plaanis politsei mõrvatud Tarankovi arreteerimist Majandus Tulevikus pole telereid enam vaja Majanduse lühiuudised Margus Tsahkna plaanib pensionireformi (25) Välismaa Myanmari unustatud rahvas rohingjad PERSOON. Ekspresident Bill Clintoni taandumine toetavaks abikaasaks Barroso süüdistab Junckerit ebaõigluses Välismaa lühiuudised 15.09. Juncker: tolerantsus ei saa tulla julgeoleku arvelt Arvamus Päeva karikatuur: quo vadis, pension? Juhtkiri: 70-aastaselt pensionile – tagasi Bismarcki aega? (5) Hardo Pajula: kolmkümmend kaks aastat hiljem (18) Mark Soosaar: armastus on pime? Kas ikka on? Maret Maripuu: neljaastmeline töövaidlus kolmeastmelises kohtusüsteemis Postimees 1912. aastal: valimisevõitlus Ühisriikides Kerstin Meresma: meie sisepoliitika ei ole muud kui otsene solvang Eesti rahvale (4) Kultuur Animatsioon aitab ka viimase pingi kahemeest Sport Spordi lühiuudised Pohlak: Pehrsson ei leidnud osa venekeelsete mängijatega ühist keelt (1) Võit, mis annab suureks mänguks hea tunde Vana sõber, tugev keskmik ja must lammas Rahastamisskeemi muutumine jättis judoliidu peatreenerita Vajadus muutuste järele tõi ametisse Eesti rekordimehed Tartu Keelatud armastus, surmahirm ja nigel palk tõid põgenikud Vägevale (1) E-sigaret päästab miljoneid elusid – kas tõde või vale? Uus tasuta parkla seisab tühjalt (1) Tormimurd annab istutajatele aastaid tööd Kui aeg on raha, saavad bussiga sõita vaid rikkurid (3) Jokk-mõtteviis ajab juuri (1) Õed kihutavad meestega võidu Laeva vallamaja kabinetid jäid ootamatult tühjaks Supilinlased said ninanipsu Genklubi püstitas endale ausamba Noormehed viisid vutimängu koolis uuele tasemele Meelelahutus Koomiks Sudoku

Kerstin Meresma: meie sisepoliitika ei ole muud kui otsene solvang Eesti rahvale

2 min lugemist
Kerstin Meresma FOTO: Tairo Lutter/PM

Toimumise koht: Eesti Vabariik. Tegelased: Taavi Rõivas, Siim Kallas ja Marina Kaljurand, taustal terendamas Reformierakond. Jutt käib presidendivalimistest.

Üldsusele oli teada, et Reformierakonna esikandidaat on Siim Kallas, kes oli oma kandidatuuri ise üles seadnud. Temaga koos kandideeris toona veel välisministriametit pidanud Marina Kaljurand, kellel pidi üldsusele teadaolevalt olema kõnealuse erakonna täistoetus, kui Kallas ei osutu presidendivalimiste riigikogu voorus valituks.

Edasist me juba teame: presidendivalimised suunduvad valimiskogusse, Kallas on Rõivase juhitud partei kandidaat ja Kaljurand asub enda eest iseseisvalt võitlema ning astub välisministri kohalt tagasi – tõstab Rõivase seltskonna vastu mässu. Rõivas ei anna konkreetseid vastuseid – tal polegi neid. Kes tahaks peaministrina tunnistada, et ta vassib ja keerutab?

Mida ta sellest aga võitis? Reformierakond kõnnib sama teed, mille on neile ette silunud Keskerakond  seest lõhenev ja kääriv. Kaljuranna toetusest hakkab saama justkui vastuhakk kesksele võimule, mis surub peale oma tahtmist, hoolimata rahva soovist. Kindlate vastuste andmine oma tegevuse kohta oleks ühe sellise poliitiku puhul kindlasti ootamatu. Vigade tunnistamine seda enam – see on justkui suurim viga, mida poliitik võib üldse teha. Sest tõde ja ausus näivad olevat kardetuimad olendid Eesti poliitikas. Neid mõistetakse hindamise asemel hukka.

Kas te, riigimehed ja nendeks pürgijad, oma valijaid nii nõrgaks peategi, et on hirm karmi tõde välja öelda? Pole siis ime, et iga katse vastu hakata kogub toetajaid nagu kuiv halg tuld.

Liigume edasi. Vana hea Keskerakond – nagu teler, mida enda lõbustamiseks jälgida. Aga ega nad enam ausalt öeldes üllata ka. Miks? Sest selle siseelust võiks koorida draamakihte nagu sibulat  jäädki seda tegema. Kus on tuumtõde, kes seda enam mäletab. Aga milleks muutuda? Saab nii ju ajada poliitikat ja täita omigi taskuid. Tõde? Kes seda kannataks kuulda. Sellega kaotad vaid valijaid. Tühjad lubadused ja ümmargune jutt. See on see kott, mis kõliseb, sees valijate hääled.

Kui neljas võim peakski tõe ka välja nuuskima, saab alati Toobali jälgedes astuda ja asuda hobuseid kasvatama, jättes oma hännahunniku teistele koristada. Tema tähelend jäi lühikeseks. Vastuseid ta anda ei soovi, hobustest on nõus rääkima küll. Kui üldse telefonile vastab.

Siin me oleme. Eestlaslikul moel polegi sellel lool õnnelikku lõppu. Meie juba täiskasvanueas sisepoliitika ei ole midagi muud kui otsene solvang kogu Eesti rahvale. Kas te, austatud riigimehed ja nendeks pürgijad, oma valijaskonda nii nõrgaks ja hirmunuks peategi, et hirm karmi tõde välja öelda on saanud tabuks?

Pole siis ime, et igasugune üritus vastu hakata kogub toetajaid nagu kuiv halg tuld.

Tahaks vaid öelda: kui teed, siis julge tunnistada.

Seotud lood
14.09.2016 16.09.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto