N, 30.06.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kerstin Meresma: meie sisepoliitika ei ole muud kui otsene solvang Eesti rahvale

Kerstin Meresma
, reporter
Kerstin Meresma: meie sisepoliitika ei ole muud kui otsene solvang Eesti rahvale
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 4
Kerstin Meresma
Kerstin Meresma Foto: Tairo Lutter / Postimees

Toimumise koht: Eesti Vabariik. Tegelased: Taavi Rõivas, Siim Kallas ja Marina Kaljurand, taustal terendamas Reformierakond. Jutt käib presidendivalimistest.

Üldsusele oli teada, et Reformierakonna esikandidaat on Siim Kallas, kes oli oma kandidatuuri ise üles seadnud. Temaga koos kandideeris toona veel välisministriametit pidanud Marina Kaljurand, kellel pidi üldsusele teadaolevalt olema kõnealuse erakonna täistoetus, kui Kallas ei osutu presidendivalimiste riigikogu voorus valituks.

Edasist me juba teame: presidendivalimised suunduvad valimiskogusse, Kallas on Rõivase juhitud partei kandidaat ja Kaljurand asub enda eest iseseisvalt võitlema ning astub välisministri kohalt tagasi – tõstab Rõivase seltskonna vastu mässu. Rõivas ei anna konkreetseid vastuseid – tal polegi neid. Kes tahaks peaministrina tunnistada, et ta vassib ja keerutab?

Mida ta sellest aga võitis? Reformierakond kõnnib sama teed, mille on neile ette silunud Keskerakond  seest lõhenev ja kääriv. Kaljuranna toetusest hakkab saama justkui vastuhakk kesksele võimule, mis surub peale oma tahtmist, hoolimata rahva soovist. Kindlate vastuste andmine oma tegevuse kohta oleks ühe sellise poliitiku puhul kindlasti ootamatu. Vigade tunnistamine seda enam – see on justkui suurim viga, mida poliitik võib üldse teha. Sest tõde ja ausus näivad olevat kardetuimad olendid Eesti poliitikas. Neid mõistetakse hindamise asemel hukka.

Kas te, riigimehed ja nendeks pürgijad, oma valijaid nii nõrgaks peategi, et on hirm karmi tõde välja öelda? Pole siis ime, et iga katse vastu hakata kogub toetajaid nagu kuiv halg tuld.

Liigume edasi. Vana hea Keskerakond – nagu teler, mida enda lõbustamiseks jälgida. Aga ega nad enam ausalt öeldes üllata ka. Miks? Sest selle siseelust võiks koorida draamakihte nagu sibulat  jäädki seda tegema. Kus on tuumtõde, kes seda enam mäletab. Aga milleks muutuda? Saab nii ju ajada poliitikat ja täita omigi taskuid. Tõde? Kes seda kannataks kuulda. Sellega kaotad vaid valijaid. Tühjad lubadused ja ümmargune jutt. See on see kott, mis kõliseb, sees valijate hääled.

Kui neljas võim peakski tõe ka välja nuuskima, saab alati Toobali jälgedes astuda ja asuda hobuseid kasvatama, jättes oma hännahunniku teistele koristada. Tema tähelend jäi lühikeseks. Vastuseid ta anda ei soovi, hobustest on nõus rääkima küll. Kui üldse telefonile vastab.

Siin me oleme. Eestlaslikul moel polegi sellel lool õnnelikku lõppu. Meie juba täiskasvanueas sisepoliitika ei ole midagi muud kui otsene solvang kogu Eesti rahvale. Kas te, austatud riigimehed ja nendeks pürgijad, oma valijaskonda nii nõrgaks ja hirmunuks peategi, et hirm karmi tõde välja öelda on saanud tabuks?

Pole siis ime, et igasugune üritus vastu hakata kogub toetajaid nagu kuiv halg tuld.

Tahaks vaid öelda: kui teed, siis julge tunnistada.

Märksõnad
Tagasi üles