Sisukord
Arvamus
Postimees
15.09.2016
Eesti Mälumäng 75–80 häälega kahe finalisti sekka (1) Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Tagakülg Haigekassa puudujäägi lapivad jõukad sünnitajad ja tõbised Valimisreklaam tõi Savisaarele kahtlustuse (2) Priit Toobal tegi laadal lastele hobusõitu Eesti lühiuudised Esikülg 15. september Väidetavalt plaanis politsei mõrvatud Tarankovi arreteerimist Majandus Tulevikus pole telereid enam vaja Majanduse lühiuudised Margus Tsahkna plaanib pensionireformi (25) Välismaa Myanmari unustatud rahvas rohingjad PERSOON. Ekspresident Bill Clintoni taandumine toetavaks abikaasaks Barroso süüdistab Junckerit ebaõigluses Välismaa lühiuudised 15.09. Juncker: tolerantsus ei saa tulla julgeoleku arvelt Arvamus Päeva karikatuur: quo vadis, pension? Juhtkiri: 70-aastaselt pensionile – tagasi Bismarcki aega? (5) Hardo Pajula: kolmkümmend kaks aastat hiljem (18) Mark Soosaar: armastus on pime? Kas ikka on? Maret Maripuu: neljaastmeline töövaidlus kolmeastmelises kohtusüsteemis Postimees 1912. aastal: valimisevõitlus Ühisriikides Kerstin Meresma: meie sisepoliitika ei ole muud kui otsene solvang Eesti rahvale (4) Kultuur Animatsioon aitab ka viimase pingi kahemeest Sport Spordi lühiuudised Pohlak: Pehrsson ei leidnud osa venekeelsete mängijatega ühist keelt (1) Võit, mis annab suureks mänguks hea tunde Vana sõber, tugev keskmik ja must lammas Rahastamisskeemi muutumine jättis judoliidu peatreenerita Vajadus muutuste järele tõi ametisse Eesti rekordimehed Tartu Keelatud armastus, surmahirm ja nigel palk tõid põgenikud Vägevale (1) E-sigaret päästab miljoneid elusid – kas tõde või vale? Uus tasuta parkla seisab tühjalt (1) Tormimurd annab istutajatele aastaid tööd Kui aeg on raha, saavad bussiga sõita vaid rikkurid (3) Jokk-mõtteviis ajab juuri (1) Õed kihutavad meestega võidu Laeva vallamaja kabinetid jäid ootamatult tühjaks Supilinlased said ninanipsu Genklubi püstitas endale ausamba Noormehed viisid vutimängu koolis uuele tasemele Meelelahutus Koomiks Sudoku

Juhtkiri: 70-aastaselt pensionile – tagasi Bismarcki aega?

2 min lugemist

Kui esimene Saksamaa riigikantsler Otto von Bismarck 1880ndatel riiklikult korraldatud vanaduspensioni süsteemi lõi, nägi Saksamaa rahvastikupüramiid paberile joonistatud graafikul tõepoolest välja nagu püramiid – laia põhja moodustasid lapsed ja tööealised ning peenikese tipu vanad. Pensionile said 70-aastased ja neid oli toona väga vähe.

Praegu on seesugune rahvastiku vanuseline jaotus vaid nn arenguriikides. Edenenud maade rahvastikupilt meenutab aga enamasti pigem puud: laste ja noorte põlvkondadest joonistub kitsam tüvi, varasematest suurematest põlvkondadest aga laiem võra.

Ainuüksi need pildid peaksid meid veenma, et õigus vanaduspensionile pole taeva kingitus ega loodusseadus. See on ühiselt loodud turvatunne, et kui oled töötamiseks liiga väeti, ei sattu sa viletsusse nagu Charles Dickensi romaanide tegelased. Ei vanaduspensioni ega teiste Bismarcki sotsiaalsete uuenduste algne idee olnud lubada kõigile aastakümneid kestvat paradiisi palmi all, vaid siht oli lahti saada mässama ajavast äärmuslikust ebakindlusest, milles elasid 19. sajandi tööstusühiskonna lihtsad inimesed.

Vanaduspension on inimeste loodud üksteise abistamise süsteem, mitte imeveski. Selle süsteemi tulud ja kulud peavad pikas plaanis ots otsaga kokku tulema. Seda süsteemi pole võimalik lõputult tasakaalustada «muude riigieelarve tulude» arvel, sest peame kohe küsima, millised on siis «muud» ühiskonna kulud, mille me ära jätame. Tüüpiliselt jäetakse tegemata kulutused, mis peaksid toetama tulevast arengut. Olemuselt pole see aga midagi muud kui allakäiguspiraal.

Sotsiaalkaitseministri ja IRLi esimehe Margus Tsahkna ettepanekutest on pakkumine tõsta aastaks 2040 pensionile mineku iga 70. eluaasta piirini kahtlemata üks kõlavamaid, aga nii sisuliselt kui ka poliitilise läbiviimise mõttes vast kõige lihtsakoelisem.

Meenutagem, et tulevase pensionisüsteemi muutmisega maadles ka Andrus Ansipi valitsus. Pensioniiga tulevastele pensionäridele juba tõstetigi ning tõenäoliselt ei tooks ka praegu inimesi tänavatele mässama uudis, et 24 aasta pärast hakatakse vanaduspensioni saama alles 70. sünnipäevast. Näiteks plaan kaotada riigiteenistujate eripensionid osutus aga selliseks pähkliks, mida ei suudetudki katki pureda, poliitilisele kokkuleppele jõuda. Ometi on praegune eripensionide süsteem peale kasvava kulukuse lausa karjuvalt vanamoodne ning ka ebaõiglane. Loodame, et praegune valitsus saab selle pähkli järamisega paremini hakkama.

Muidugi vajavadki ettepanekud punkt-punktilt tõsist vaidlemist ja kaalumist. Nii ei anna meiegi neile üldistavat heakskiitu. Tegutseda on aga ilmselgelt vaja, et me ei leiaks end ühiskonnana 5, 10 või 20 aasta pärast lõhkise küna eest.

Vastame pealkirjas esitatud küsimusele: tegutseda tuleb, et me ei langeks oludesse, milles elasid inimesed enne Bismarcki algatatud uuendusi.

Seotud lood
    14.09.2016 16.09.2016
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto