R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Keelatud armastus, surmahirm ja nigel palk tõid põgenikud Vägevale

Eili Arula
, reporter
Keelatud armastus, surmahirm ja nigel palk tõid põgenikud Vägevale
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
amal Soltani ja  Azimeh Ebrahiminazi abiellusid pere tahte vastaselt ning pidid seetõttu Iraanist põgenema. Nende tütar Zhovan sündis juuni lõpus juba Eesti pinnal.
amal Soltani ja Azimeh Ebrahiminazi abiellusid pere tahte vastaselt ning pidid seetõttu Iraanist põgenema. Nende tütar Zhovan sündis juuni lõpus juba Eesti pinnal. Foto: Margus Ansu

Tugeva kehaehitusega iraanlane Jamal Soltani põgenes koos lapseootel naise Azimehiga kodumaalt selle aasta alguses.

 Nad pidid Iraanist lahkuma, sest mõlema pere vastuseisust hoolimata otsustasid Jamal ja Azimeh abielluda. «Minu ja minu naise pere soovisid meid selle pärast maha lasta. Meil polnud muud valikut,» jutustas pereisa Jamal.

Noorpaar tahtis esiti pageda Norrasse, kuid Venemaa-Soome piirilt neid edasi ei lastud ning seetõttu otsustasidki nad Eesti kasuks. Siia jõudsid Jamal ja Azimeh kevadel. Juuni lõpus sündis Eesti pinnal ka nende pisitütar Zhovan.

Kõrgharidusega treener

Jamal Soltani on kõrgharidusega jõutreener. «Õppisin ülikoolis kehakultuuri kuus aastat. Võin anda jõutreeninguid ja juhendada sel alal ka võrkpallureid, korvpallureid ja jalgpallureid,» rääkis Soltani.

Tema kindel soov on oma erialal Eestis tööd leida. Praegu ta veel töötada ei tohi, kuid Soltani loeb päevi, mil täitub pool aastat Eestisse tulekust ning siis soovib ta esimesel võimalusel tööle minna. «Eelistaksin töötada ja elada Tallinnas. See on ikkagi suurem linn ja võimalusi on seal rohkem,» täpsustas Soltani, kes on juuni lõpust saadik elanud Jõgevamaal väikeses Vägeva külas.

Kodumaale naasmine Jamal Soltani pere jaoks kõne alla ei tule. «Kui ma kodumaale naasen, lastakse meid kindlasti maha,» märkis ta. Soltani kinnitas, et sellise rikkumise eest võidakse Iraanis määrata ka surmanuhtlus.

Kui Soltani ootab veel aega, mil ta võib Eestis tööle minna, siis Vägeval elav Afganistani mees Muhammad Hossein töötab juba Jõgeval pehme mööbli tehases Softcomis.

Ettevõtte juht Priit Pettai selgitas, et algul oli ta Hosseini suhtes skeptiline, kuid sellest hoolimata otsustas firmajuht talle võimaluse anda. «Panin ta õmblusmasina taha ja selgus, et ta tõesti oskab hästi õmmelda,» ei varjanud Pettai oma üllatust.

Samas on Pettai aru saanud, et tegelikult ei ole Hossein huvitatud tulevikus end tema ettevõttega sidumisest. «Ma olen valmis pakkuma põgenikele enda ettevõttes tööd, kuid ma näen, et pikas perspektiivis nad Eestisse jääda ei soovi,» tunnistas Softcomi juht.

Ka soovivad Eestis tööd leida Vägeva keskuses elavad Armeeniast pärit 17-aastane Omar ja 33-aastane Grish. Omar selgitas, et nad pole rahvuselt armeenlased ja on usutunnistuselt jeziidid ning seetõttu kiusati neid kodumaal taga. «Inimesed on seal meie vastu kurjad. Tööd on raske leida ja töö eest ei taheta raha maksta,» selgitas Omar enda ja pere pagemise põhjusi.

Omar teenis Armeenias leiba ehitustel abitöölisena ning Grish on olnud ametis talutöödel. Õige pea täisealiseks saav Omar ütles, et soovib teha ükskõik millist tööd, peaasi et poleks laudatöö. Grishile maitseks ka farmitöölise leib. Et Armeenia perekond on Eestis olnud juba aasta, siis võivad nad juba praegu siin tööle asuda.

Nagu nende naabruses elavad iraanlased, ei mõlguta ka Armeeniast Eestisse jõudnud perekond kodumaale naasmise mõtteid. «Eestis on väga hea. Tahame kindlasti siin elada. Armeeniasse ei taha kunagi tagasi minna,» kinnitasid Omar, Grish ja tema naine Zarik kui ühest suust.

Kibelevad tööle

Vägeva varjupaigataotlejate keskuse juht Vaido Kütt tõdes, et enamik seal elavatest meestest soovib esimesel võimalusel töö leida. «Neil on selline peremudel, et naine on kodune, kuid mees peab käima tööl,» märkis Kütt.

Ta vahendas Afganistanist pärit Hosseini sõnu, kes kurtis Kütile paar kuud tagasi, et ta on väsinud ainult söömast ja magamast. «Esimesel võimalusel läks ta kohe tööle ja vähemalt mulle tundub, et ta on oma tööga rahul. Ükski masin ei käi talle seal üle jõu,» rääkis ta.

Ka selgitas Kütt, et Armeenia mehed käivad tal kolm korda päevas kabinetiuksel küsimas, kas neile on juba töökoht leitud. «Tahavad hirmsasti Jõgevale mööblitehasesse proovipäevale saada. Ma selgitan neile, et asjad ei käi nii kiiresti, aga poisid on kärsitud. Tahavad hirmsasti tööle minna,» sõnas Vägeva keskuse juht, kelle sõnavõtu katkestas Omar, kes nõudlikult küsis, kas juba on töö asjus tagasi helistatud.

Rääkides Vägeval elavate asüülitaotlejatega, jätavad nad igati sümpaatse mulje, räägivad Eestist ainult head ning on rahul eluaseme ja siinsete toetustega. Siiski selgitas keskuse juht Vaido Kütt, et heasoovlikkusest ja lahkest jutust ei tohi lasta end lõplikult ära võluda. «Meil just käis kapo rääkimas äärmuslusest ja kuidas seda ära tunda,» selgitas ta.

Tema sõnutsi ei tähenda sellises asutuses töötamine, et peaks rusikas taskus ringi käima ja sealsetesse elanikesse pideva eelarvamusega suhtuma. «No ütleme nii, et peab olema valvas ja tähelepanelik,» lisas Kütt.

Vägeva varjupaigataotlejate keskuse elanikud

•    Viis peret ehk 21 asüülitaotlejat Afganistanist, Iraanist, Armeeniast.

• Neis viies peres kasvab 11 last, kellest viis on kooliealised.

Allikas: Vägeva varjupaigataotlejate keskus

Märksõnad
Tagasi üles