N, 30.06.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Henrik Roonemaa: järelehüüe kõrvaklapipesale

Marti Aavik
, arvamustoimetaja
Henrik Roonemaa: järelehüüe kõrvaklapipesale
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 5
Henrik Roonemaa
Henrik Roonemaa Foto: Erakogu

Mulle uuendused üldiselt väga meeldivad. Isegi sellised, mis inimesi hirmutavad. Mulle meeldis Windows 8, meeldib Postimehe uus veebisait, mul polnud probleeme Kalevi uute kommipaberite avamisega, kasutan alati poes iseteeninduskassat ja üldjoontes saan isegi aru, kuidas on korraldatud Kalamajas liiklus.

Aga sel nädalal tahaksin ma veidi nördinult head aega öelda tavalisele kõrvaklapipistikule, mille Apple nädal aega tagasi uusi telefone esitledes oma maailmast eemaldas. Nende uutel telefonidel seda enam ei ole. Edaspidi tuleb kasutada kas uue otsikuga kõrvaklappe või adapterit, mille saab küll õnneks karbis kaasa.

Apple on läbi ajaloo olnud kuulus vanade tehnoloogiate hülgaja. Nad olid esimeste hulgas, kes eemaldasid oma arvutitelt disketipesad, sundides inimesi kasutama USB-mälupulki. Nad eemaldasid ühena esimestest CD- ja DVD-lugejad, pannes inimesed kasutama suuremaid mälupulki ja võrgutehnoloogiaid. Suur kära tõusis, kui nad kuulutasid peaaegu avalikult sõja Adobe Flashile, mida internetis väga palju eriti video edastamiseks kasutati ja mis viis lõpuks HTML5-nimelise tehnoloogia esiletõusuni. Näiteid on veel ja veel, aga neil kõigil on üks ühine omadus: Apple tegi esimese julge sammu tõepoolest vananenud tehnoloogiate vastu, mis inimesi halvasti teenisid ja neid isegi segasid.

Aga seekord on asi teisiti. Apple üritab näidata, et nende otsus eemaldada telefonist ligi saja-aastane kõrvaklapipesa on tuleviku teenistuses, et just nemad astusid jälle esimesena julge sammu, et maailma edasi viia, aga see on kahtlane.

Esiteks pole kõrvaklapipesal tehnoloogiana häda eriti midagi. Töötab hästi, on üks levinumaid standardeid maailmas ning võimaldab omavahel ühendada miljardeid ja miljardeid eri aastakümnetest pärit seadmeid. See pole liiga suur ega liiga väike. Seda on väga odav valmistada, see pole koormatud patentidega ja seda on ülilihtne kasutada. Probleemi justkui pole.

Teiseks üritab Apple väita, et uus viis telefonist heli kättesaamiseks on mingil moel parem. See viis on nende Lightningi pesa, mis tõepoolest võimaldab teha lihtsamini tarku kõrvklappe, näiteks sisseehitatud müraeemaldusega klapid, aga neid on saanud valmistada juba mitu aastat. Kõrvaklapipesa pole kedagi seganud tegemast nutikamaid klappe.

Üks võimalik parem viis on juhtmeta ühendused, nagu Bluetoothiga klapid, aga jällegi, miski pole kedagi takistanud neid juba ammu tegemast. Ongi tehtud.

Kolmanda argumendina ütleb Apple, et neil pole telefonis kõigi sinna sisse käivate vidinate kõrval ruumi lihtsalt ühele tühja õhku täis monofunktsionaalsele pesale. Võimalik, aga kuidas siis teistel on? Konkurendid toodavad suurema ekraani ja suurema aku, kuid väiksema korpusega kergemaid telefone, mis on samuti veekindlad ja kus on kõrvaklapipesa.

Kõige rohkem häirib mind selle Apple’i otsuse juures tõsiasi, et kui diskette ja muid Apple’i maha jäetud tehnoloogiaid asendasid uued paremad avatud standardid, mida igaüks sai kasutada, siis nüüd see nii pole. Lightningi pistik on ainult Apple’i oma ja igaüks, kes tahab midagi sellega ühilduvat toota, peab Apple’ile selle õiguse eest maksma.

Kui Apple oleks tõepoolest tahtnud maailma ühe vana tehnoloogia juurest uue poole nügida, oleks nad võinud koos konkurentidega otsida mingit uut 21. sajandile sobivat ühendust või anda oma Lightningi vabakasutusse, nagu nad tegid hiljuti oma loodud programmeerimiskeelega. Praegu paistab see mulle palju rohkem küünilise äriotsusena kui maailma parandava sammuna, millena Apple seda esitleda püüab.

Maailm on praegu tähtsaid uudiseid täis, ma tean. Aga lubage siis mul vähemalt ära märkida hetk, kui mõni suure turujõuga ettevõte minu arvates midagi küünilist teeb.

Tagasi üles