R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Millest võiks unistada rahvuskonservatiiv?

Rebeka Põldsam
, kunstikriitik
Millest võiks unistada rahvuskonservatiiv?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Anna Shkodenko töö maaliseeriast "Idealistlik"
Anna Shkodenko töö maaliseeriast "Idealistlik" Foto: Karel Koplimets

Tallinna Kunstihoones avatud Anneli Porri kureeritud näituse «Vaikus. Pimedus. Kui me teame, mis oli, kas me teame, mis tuleb?» pealkiri mõjub saladuslikult, lubades mitut tõlgendusvõimalust: kas ees ootab zenbud-meditatsioon või hoopis apokalüptika, kus ei liigu enam heli, valgus ega aeg?

Tegelikult võtab esialgu pisut sõnatuks vaid näitust saatev kuraatoritekst, kuhu on armutult laotud suuri küsimusi ajaloost, psühholoogiast, kultuuri funktsioonist, unistuste ideoloogilisest loomusest jms. Näitusel käsitletakse eranditult kurbi lugusid eluliste lõppudega. Kui teame, mis sai konservatiivsete poliitiliste režiimide visionääridest 20. sajandil, siis mida võiksid praegused rassipuhtuse eestkõnelejad tulevikult loota?

Näituse aluse loob briti kunstniku, kunagise Turner Prize’i nominendi Phil Collinsi (mitte see laulja) video «Marksism täna (proloog)» (2010), milles räägivad Saksa DV naised, kes veel 1989. aastal uskusid veendunult idabloki paremusse ja lääne kapitalismi ekspluateerivasse loomusse. Nende usk kestis Berliini müüri langemiseni ja ilmselt veel hiljemgi.

Kui Eestis oldi 1980ndate lõpus jõudnud eelduseni, et sirbi ja vasara aeg senisel kujul ei jätku enam kaua, siis Collinsi videost jääb mulje, et Saksa DVs ei olnud suurt muutust ette näha. Liidetud Saksamaal heideti idabloki inimestele veidi ette, et nad polnud sotsialistlikule režiimile vastu astunud. Ehkki keegi jutustajatest ei maininud, et nad näeksid end veel Saksa DVs elamas või sellesarnast revolutsiooni kuskil ellu viimas, on omaaegsete ideoloogiliste mutrite juttu põnev kuulata.

Pärast pöördeliste elulugude ärakuulamist ootab vaatajaid Collinsi filmi lõpus väike esteetiline komm ja kergendus, mis väljendab kommunistliku korra absurdi kõige kelmikamal kujul.

Collinsi kõrval on väljas Kristina Normani ühte äärmiselt põnevat nõukogudeaegse kultuurielu olukorda käsitlev video «Pidulikud ruumid» (2016). Norman tutvustab vaatajale Evald Okase Maarjamäe lossi 1987. aastal valminud pannoo lugu.

Nõukogude Liidu rahvakunstniku eksklusiivse staatuse pälvinud Okas maalis ideoloogilise suurteose, mille aktuaalsus oli valmimise ajaks kadunud. Mida ta küll mõtles, kui maalis sovetisümboleid pärast 40 kirja? Kas ta nägi end ideoloogia mutrina või oli end juba ammu süsteemist välja lülitanud ja tahtis lihtsalt raha kätte saada (millega polnud defitsiitsel ajal küll suurt midagi teha)?

Mida õppis Okas August Jansenilt, kes maalis 1937. aastal, vaikival ajastul riigikogu Valge saali dekoratsiooniks neorenessanssmaalid «Eesti triumf» ja «Rahvamajandus»? Janseni maale ei tihatud tol ajal üles panna, kuna polnud päris selge, kas pidada maale riigi mõnituseks või ülistuseks.

Kristina Norman on leidnud riigikunsti analüüsides põnevaid seoseid, kuid siiski jääb mõnevõrra selgusetuks, mida kunstnik oma venitatud pausidega väljendab.

Andres Tali väga halvas keeles kirjutatud kitši mõnitavad pannood kujutavad stseene teemal «Inimene ja põld». Paistab, et teose idee on ironiseerida ideoloogilise maastikumaali üle, aga teos pole kuigi varieeruv välja kukkunud, nii et see mõte on jäänud lõpuni arendamata.

Anna Škodenko, kes on üks tõeliselt andekaid noori eesti maalijaid, on samuti jäänud keelelõksu. Škodenko raamideks valitud tekstid suunavad vaataja tähelepanu huvitavatelt piltidelt kahjuks seosehõredale tekstile, nii et parem oleks neist lausetest pigem mööda vaadata ja keskenduda ulmelistele piltidele.

Samas saalis on iiri duo Kennedy Browne’i videoinstallatsioon arvutimaailma tipptegijate lapsepõlvedest. Videoloos on Zuckerbergi, Packardi, Gatesi, Jobsi lapsepõlvemüüdid kokku säetud ühe poisi kaudu. Poiss paistab olevat juba lapsest saati tüütu geenius, kes ei austa koduseid, peab end neist targemaks ja käitub teiste lastega pahasti. Kahjuks ei hakata halva iseloomu probleemi geeniusemüüdi küljest lahti harutama.

Iga elulooga seonduvad näitusel esemed, nagu Jaanus Samma viimasel Veneetsia biennaalil Eestist esindanud «NSFW. Esimehe loo» klaasvitriinis.

Näituse lõpetab Jaana Kokko video «Mis seal on?» (2016). Teoses leidub mitu narratiivikihti. Ühes räägivad pimedate teatritrupi liikmed, kuidas nad mõistavad sõna «silmapiir» (see on pimedale inimesele liiga abstraktne mõiste) ning laulavad ja tantsivad paberist valmistatud elevandi peaga. Kõrval areneb liin maastikumaali traditsioonist ja koloniaalvallutustest, mida dokumenteerivad maalid ja joonistused, mis kord põikavad ema ja tütre vestlusse pildiraamatu ääres, siis aga teatridekoratsioonide ajalukku.

Lood ei moodusta arusaadavat tervikut, vaid jäävad fragmentideks. Need tahaks justkui öelda, et valge inimene on pime oma tegude (koloniaalvallutuste) tagajärgede suhtes. Aga võib-olla ongi kunstnikule lõppude lõpuks hoopis olulisem pimedatele inimestele silma vaadata.

Jaana Kokko video kõrval on eksponeeritud Anu Tehveri mälestusi vanaemast ja Holger Looduse maaliinstallatsioon narratiiviloome võimalusest kui sellisest. Näituse lõpuots mõjub tähenduste ülekülluses apaatsena nagu kuraatoritekstki.

Imelik, et kuigi enamik näituse teoseid on valminud tänavu, ei paista ühestki teosest see aasta kuidagi välja, sest need ei kajasta ühtegi tänavust sündmust (v.a Normani video, kus üks võte pärineb augustist, Maarjamäe mõisa renoveerimisplatsilt). Vahest see puudumine ongi too vaikus ja pimedus, millele viitab näituse pealkiri – infomüra teeb meie silmad ja kõrvad aistingute kadumiseni tuimaks. Näitusel on lood korrastatud, need on hoomatavad. Vaataja saab mõelda, kuidas me aega üldse tajume ja millal viimati oma aega sekkusime.

Näitus

  • Vaikus. Pimedus
  • Tallinna Kunstihoones 9. oktoobrini
Märksõnad
Tagasi üles