R, 20.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Teismelise vägivaldne doktriin

Aurelia Aasa
, filmikriitik
Teismelise vägivaldne doktriin
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Veniamin (Pjotr Skvortsov) teab, et isegi poolpaljas naise keha on saatanast.
Veniamin (Pjotr Skvortsov) teab, et isegi poolpaljas naise keha on saatanast. Foto: Kaader filmist

Vene uuemat filmikunsti esindav «Õpilane» («Utšenik») on kurnavalt rusuv. Sünkja ahistamistunde kõrval õhkub filmist esteetilist ilu, moodsust, filosoofilist mõttesügavust. «Õpilane» on melanhoolse traagikaga viimistletud draama, religioosne traktaat, dramaatiliselt julge näide sellest, kuhu võib viia usu kriitikata järgimine.

Veniamin (Pjotr Skvortsov) on radikaliseerunud teismeline, kelle eluliseks verstapostiks on piibel – mitte nüüdisaegsed, inimlikud õigeusu põhimõtted, vaid üks ühele interpreteeritud tsitaadid. Veniamin ei tunnista ühiskonnas kehtivaid tavasid, liberaalseid väärtusi, valikuvabadust. Noormehe jaoks on olemas vaid üksainus tõde, millele ta soovib allutada nii teised kui iseenda.

Algab teismelise vaimne terror. Veniamin kõnnib ringi, piiblitsitaadid huulil, ründav vastus või hoop valmis igaühele, kes tema lausutud sõnu ei tunnista. Noormees mõjub kui usuline reformaator. Poiss saabub ujumistundi musta riietatult, piibel käes, heites põlastavaid pilke bikiinides hüplevatele tüdrukutele. Ta ei talu naisi ega nende «sündsusetult» paljast ihu.

Märksõnad
Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Majandus
Maailm
Arvamus
Kultuur
Sport
Tarbija
Tartu Postimees
Tagasi üles