Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Urve Eslas: Mis teeb hea detektiivi? Aga hea ajakirjaniku?

Urve Eslas FOTO: Erakogu

Detektiive, teadlasi ja ajakirjanikke ühendab see, et kõik jahivad tõde. Kui Sherlock Holmes elaks praegu, usuks ta teaduslikku meetodit ja oleks andmeajakirjanik, Hercule Poirot usuks psühhoanalüüsi ja teeks head uurivat ajakirjandust, aga Dirk Gently, uusvaimsuse ja kosmilise ühtsuse otsija, töötaks Telegrami portaalis või kirjutaks horoskoope. Kui tõde on kaheldavaks muutunud, kelle meetodist saab abi?

Tellijale Tellijale

Vuntsidest ja piibust on hea detektiivi jaoks vähe, peamine, mis detektiivi lihtsurelikest erinevaks teeb, on tema oskus jõuda tõeni. Teisisõnu, tal on meetod, mis viib ta olukorrast A, kus kõik on segane ja hämar, mis on täis kahtlusi ja pettust, olukorrani B, kus kõik on selge ja tõde on taas jalule seatud. Valed paljastatakse, õiged eeldused eristatakse vääradest ja kindel ja turvaline maailmakord, mille mõrvar oma koletute tegudega segamini lõi, taastatakse. «Ma olen viimane apellatsioonikohus,» ütleb Sherlock Holmes «Viies apelsiniseemnes» – kui keegi teine ei suuda tõde jalule seada, siis saab loota vaid tema peale.

Et tõeni jõuda, peab detektiivil olema meetod. Lihtsalt öeldes tähendab meetod kahte asja: kuidas leida fakte, ja kuidas teha faktide põhjal järeldusi, nii et need oleksid õiged. Selgub aga, et igal heal detektiivil on see meetod teistest veidi erinev. Ega see olegi üllatav, sest Sherlock Holmesi looja Arthur Conan Doyle, Hercule Poirot’ looja Agatha Christie ja Dirk Gently looja Douglas Adams kasutasid nende ajal heaks ja õigeks tõeni jõudmise teeks peetavat viisi (või mõnel juhul selle paroodiat).

Kui Holmesi jaoks on peamine faktiallikas vahetu kogemus ja kontrollitav teave (ka kliendid on peamiselt «lugemiseks», mitte kuulamiseks), siis Poirot’ jaoks on inimeste endi muljed, tunded ja kogemused sama olulised kui mõrvapaigalt leitud asitõendid: ta uskus, et tõeni viib valede paljastamine, aga selleks tuleb inimestega rääkida. Mis Dirk Gentlysse, Douglas Adamsi veidrikust detektiivi puutub, siis tema «holistiline meetod», «zen-navigatsioon» ja arusaam, et tõeni viib kaos ja irratsionaalsus, paistab olevat hea paroodia new age’i uusvaimsusele, mis 70ndatel ja 80ndatel Euroopas levis.

Aga enne, kui konkreetsete detektiivide ja meetodite juurde minna, ei saa muidu, kui lahendada filosoofide ja semiootikute vaidlus: kas kuulsamate detektiivide meetodid on üldiselt pigem sarnased neile, mida kasutab semiootika, või neile, mida kasutab filosoofia. Nagu aru võib saada, ei ole selle vaidluse puhul küsimus enam pelgalt ilukirjanduses, vaid palju põhimõttelisemas: kumb distsipliin on tõeni jõudmiseks sobivam.

1960. aastal pidas Saksa filosoof Ernst Bloch loengu «Detektiivilugude vorm ja filosoofia», kus leidis järgnevat: esiteks, just nagu filosoofias, algab ka detektiiviloos kõik kahtlusest: mis on see, mis tegelikult aset leidis? Loo käivitajaks ei ole ju lihtsalt leitud laip, vaid intellektuaalne pinge ja lahendamata müsteerium, mis nõuab vastuseid. Teiseks, detektiivi ülesanne on selle müsteeriumi paljastamine, ja see tuleb läbi viia toetudes informatsioonile, mis võib olla ka juhuslik või ekslik, ja analüüsivale mõistusele, mis oskab kõrvale heita vale ja teha õigete faktide põhjal õiged järeldused.

Tõepoolest, kui detektiivilugusid selliselt kirjeldada, meenutab see Rene Descartesi «Arutlust meetodist», mis edasistele ratsionaalsusel põhinevale filosoofilisele meetodile aluse andis. Tuleb mainida, et marksistina leidis Ernst Bloch detektiiv-filosoofi ülesande olevat ühiskonna ülesehituslike ja ideoloogiliste valede paljastamise, aga ka see siht peaks kokku sobima arusaamaga, et detektiivid on filosoofid, kes läbi valede rägastiku tõe valendiku poole teed murravad.

Kirjeldus detektiiv-filosoofist nõuab enda kõrval ka kirjeldust detektiiv-semiootikust. Võrreldes esimesega, on kirjeldusi teisest oluliselt enam. Kogumiku «Kolme märk: Dupin, Holmes, Peirce» kokkupanijad Umberto Eco ja Thomas A. Sebeok kirjeldavad eessõnas kogumiku sündimist avastuse tõttu, et ootamatult palju semiootikuid on detektiivilugude uurimisega tegelenud (Umberto Eco lisaks akadeemilisematele uurimustele ka «Roosi nimes»). Detektiivi ja semiootiku tegevuses on kerge analoogiaid näha: mõlemad otsivad taga midagi, mida ei ole kohal (tähistatavat, tähendust), ja ainus, mis neil selleks kasutada on, on jäljed, tähistajad, mis peaksid teadmiseni viima. Kui mõelda inimese mõtlemisest kui tähistajate voolust, kus iga tähistaja viitab järgmisele, siis ei ole inimmõtlemine palju erinev detektiivi omast – me kõik paneme tähele märke (kui taevas on vihmapilved, võib tähendada, et tuleb end välja minnes vihmavarjuga varustada; aga see tähendab ka, et tilkuvana koju saabuv naabrimees ei ole tõenäoliselt märk sellest, et tänaval on lõhkenud veetoru), ainult et detektiivid loevad märke tähelepanelikumalt ja teadlikumalt.

Märgiliike on erinevaid, aga detektiivide jaoks on olulisim indeks – märk, mis tähistab oma objekti füüsiliselt, nagu porine saapajälg aknalaual inimest, kellele see saabas kuulus; nagu küüslauguhais surnu juures viitab fosforimürgitusele või huulepulgane suitsukoni tuhatoosis sellele, et asjaga võib olla seotud mõni naine. Umberto Eco tegi selliste märkide puhul veel omakorda eristuse: jäljed (näiteks needsamad porised saapajäljed aknalaual), sümptomid (näiteks seesama küüslauguhais) ja vihjed (näiteks seesama huulepulgajälg suitsukonil).

Nii filosoofias, semiootikas kui ka detektiivide puhul on olulised needsamad asjad: oskus teha vahet õige ja mitteõige vahel, ja oskus teha nende põhjal õige järeldus. Kui mõelda, peaks samad oskused iseloomustama ka ajakirjanikku.

Nüüd, kui see vastuseis on lahendatud, saab minna detektiivide ja nende meetodite juurde.

Sherlock Holmes: andmed, andmed, andmed!

Kui Holmes tegutseks tänapäeval, oleks ta andmeajakirjanik: see, kes tuhnib arhiivides, vaatab läbi valvekaamerate salvestisi, kogub internetis vabalt saada olevaid (kuid kontrollitud) andmeid nagu satelliidifotod ja statistilised andmed.

23.09.2016 26.09.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto