Kuid mis siis, kui vanadel kreeklastel oleks olnud televisioon? (Jätame kõrvale asjaolu, et antiiksed olümpiasangarid esinesid ihualasti.) Kui kaua oleks võtnud aega, et olümpiamängudest oleks saanud religioosse Zeusi ja Olümpose kultusega segatud kultuurisündmusest pelk kommertsnähtus?
Teatavasti pidasid antiiksed olümpiamängud vastu kaksteist sajandit, kuni Rooma imperaator Theodosius otsustas 393. aastal, et säärane «paganlik kultus» tuleb lõpetada. Meie saame nähtavasti hakkama pisut enam kui saja aastaga, et võõranduda moodsa olümpialiikumise isa Pierre de Coubertini aadetest ja juhtlausest «tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt». Osavõtt olümpiamängudest näib muutuvat üha keerulisemaks nendele, kellel pole välja käia raskeid rahapakke.
/nginx/o/2014/10/29/3470863t1hb72e.jpg)
