Desperaadode manifest

Kel revolver, sel võim. Hetk VAT Teatri lavastusest «Revolver», kus relvaga sihib näitleja Lauli Otsar, oma võimalust ootavad Risto Vaidla, Jürgen Gansen, Karmo Nigula ja Markus Habakukk.

FOTO: VAT Teater

Kuigi formaalselt VAT Teatri lavastus, on «Revolver» tegelikult EMTA lavakooli XXVII lennu järeldiplomilavastus. Suurem osa sest kursusest jäi vabakutseliseks, ka selle lavastuse trupist pole ainult üks – Karmo Nigula – vabakutseline. Mis omakorda tekitab muidugi kõrgendatud huvi: mis neist edasi saab? Desperaadod või pioneerid? (Viimast muidugi Metsiku Lääne, mitte NSVLi lasteorganisatsiooni mõttes.) Esimene samm viitab desperaadokursile.

Ja seda mitte ainult sellepärast, et kesksel kohal on lavastuses tulirelv – millega võib augu pähe teha nii teistele kui ka iseendale. Ka osa lavastuslikke võtteid viitab sinnapoole. Eelkõige «vahelugemised» näidendi keskel, kus kõik viis tegelast lihtsalt istuvad ja räägivad seosetult kõigest võimalikust: oma vanavanematest, vanematest, Balti ketist, 11. septembrist ja teistest terrorirünnakutest, Anders Breivikist, tuumasõjast, pagulastest jne.

Sellega hävitatakse ehtdesperaadolikult lavastuse tempo, süžee ja loogika. Traagilised ja koomilised fraasid põimuvad ja vahelduvad täiesti suvaliselt, ükski monoloog ei arenda üldist mõttelõnga ega paista silma omapäraga. Tõsi, edaspidi minnakse taas ülesmäge.

Tagasi üles