Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: «vandenõude ohvrid» närivad vabadust

Õiguskord ja usaldus vabadusi tagavate institutsioonide vastu on ühed vaba maailma riikide olemasolu tähtsaimad tugisambad. Hirmule ja vandenõuteooriatele mängivad poliitikud on aga varmad neid kõiki kahtluse alla seadma.

Meil Eestis tuli korruptsioonikuritegudes kahtlustatav poliitik sel nädalal rahva ette ja teatas selle asemel, et vastata selgelt küsimustele omaenda tegude ja erakonna rahaasjade kohta, et Eesti polevat õigusriik. Seda juba ei tea mitmendat korda. Ameerika Ühendriikides vihjab üks presidendikandidaat kurikavalalt, et küllap tema vastased juba valimistulemusi võltsivad. Mõlemad suhtuvad põlglikult vabasse ajakirjandusse ja neile kaasakiitjaid on palju. Nende ja teistegi isiklik taktika mängida «vandenõude ohvrit» õõnestab üksiti järjekindlalt institutsioone, millele demokraatia ja inimeste vabadused toetuvad.

Nende sõnumite mõte on veenda inimesi juba ette, et «kui ma kaotan, siis järelikult valimisi võltsiti» või «kui mind süüdi mõistetakse, siis järelikult pole meie kohtud sõltumatud».

Mõelge korraks, kasutades pelgalt loogikat, kas ühe inimese kaotus valimistel tõendab valimiste võltsimist. Kindlasti mitte. Kõigil mitme kandidaadiga valimistel keegi võidab ja keegi kaotab. Mängureeglite rikkumist tuleb ikkagi eraldi tõendada. Ja vaba maailma riikides on ka selged võimalused, et kontrollida, kas valimistel järgitakse reegleid – alates õigusest minna valimisprotseduure vaatlema ja rikkumiste peale kaebus esitada. Kui need õigused on sisuliselt tagatud, siis ongi ühe kandidaadi kaotus valimistel just nimelt tema kaotus ja ei midagi enamat.

Kas ühe inimese, olgu ta või poliitik, süüdismõistmine kohtus näitab, et kohtusüsteem pole sõltumatu? Ei. Seda, et meie kohtunikud on täitevvõimust sõltumatud, näitavad kohtutele kehtestatud üldised reeglid. Alates kasvõi sellest, et täitevvõim ei saa kohtunikku ametist lahti lasta, kui kohtunik teeb mõne poliitiku või ametniku arvates vale otsuse. Muidugi peabki ka kohtusüsteemi sõltumatus olema pideva avalikkuse kontrolli all, aga inimene, kes seab selle kahtluse alla, peab suutma oma kahtlust põhjendada ja tõendada. Kindlasti ei sobi tõenduseks süüdistatava hirm, et äkki mõistavadki kõik kolm kohtuastet ta kuritegudes süüdi. Tikutulega annab maailmast otsida paadunud pätti, kes armastaks kõiki politseinikke ja kiidaks kohtute tarkust.

Vaba maailma riikides peavadki nii valimisprotseduurid kui ka kohtupidamise sõltumatus olema pideva avalikkuse kontrolli all. Ja ka selle avaliku kontrolli ühe kandja – vaba ajakirjanduse – väljenduste kritiseerimine on kohane. Ometi peab selles kriitikas olema konkreetsust. Kui üksteisest sõltumatuid ajakirjanduslikku sisu tootvaid väljaandeid ja kanaleid on mitu ning riik ei ahista neid, siis pole umbmäärasel «kogu meedia» (!) kallutatuses süüdistamisel sisulist kaalu. Sellised süüdistused võivad küll kenasti teenida konkreetsete poliitikute huve, aga kokkuvõttes ei murenda nad mitte ainult ajakirjandusvabadust, vaid vabadust üldisemalt.

23.09.2016 26.09.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto