R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Rõlge roim provintsis!

Jüri Pino
, vabakutseline ajakirjanik
Rõlge roim provintsis!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Gillian Flynn «Lõikepind»
Gillian Flynn «Lõikepind» Foto: Raamat

Pole küll õige mees norima, sest oma inglise keelega on na lame, aga selle pealkirja oleks võinud küll tuimalt tõlkida «Teravad esemed». Mitte hakata leiutama. Lõikepind... pind ikka ei saa esiteks lõigata. Teiseks võib oletada, et siia «Sharp Obects» pealkirja oli ära peidetud pisikene naljakene.

Kes iganes lugenud, vaadanud igasugu krimkasid, teab, et värske laiba ümberkeeramise järel teatab kitliga inimene tähtsalt: löödud kõva nüri esemega; torgatud terava esemega; mao sisu järgi otsustades liigtarvitaja.

Jiří Mareki suurepärases «Panoptikumis» on lausa stseen, kus nõunik Vacatko kitlimehe kallal toriseb: leppige seal oma laboratooriumis ükskord kokku, mis see kõva nüri ese on. Tellis, pudel, halg, toolijalg.

Et siin on kõvasti terariistadega tegemist, siis tundis tubli kirjanäkk ehk väikest lusti, kui need kõik teravateks esemeteks liigitas ja pealkirjaks ära pani.

Noritud. See, et marine järjekordselt mereväelaseks tõlgitud, on juba nii harjunud pisiasi, et ei pane pahakski. Mereväelane on madrus, marine on eesti keeli merejalaväelane, soldat siis.

Õieti aga väga tore raamat ja tõlge on kah igavesti hea. Õieti ei ole ma üldse kuri inimene ega eriline norija.

Tore tüdruk see peategelasetar. Kohe algusest peale annab kaasa elada. Eks muidugi natuke ududele ja hädadele kiputagi kergesti kaasa tundma, osavõtlikult suhtuma: oh sa vaesekene, küll sul ikka läheb nirusti... iseendale seda tunnistamata rõõmustades ja võib-olla isegi parastades: minul läheb paremini; mina nii loll ei ole!

Või kui õel keegi on.

Natukene õnnetu tütarlaps, kes töötab Chicago mitte just kõige kuulsamas leheräbalas, tunneb ennast ära raisatud elu elavat. Et kirjuta igapäevastest roimadest, aga kuskilt mingit elu ei paista. Õnneks välditakse ohtu langeda naisõiguslikku mölla klaaslaest. Ülemus on küll nagu mustvalgest filmist välja karanud ahelsuitsetav vana peer. Mul sihukest polegi olnud, vähemalt mitte päris sihukest. Üks küll peaaegu andis mõõdu välja, aga see vana kommunist polnud pooltki nii lihtsameelne.

Ülemusel mure, et näe, kehvasti läheb. Peavoolumeedia napsab lood eest ära ja üldse. Oleks vaja, et oleks verd ja kurbust ja inimlikke tundeid ja pisaraid. Astubki mõnus mõrv väikelinna sisse, seejuures veel koguni reporteritari kodulinna – ega midagi, tüdruk, paki asjad ja sõida.

Linn aga tõukab tüdruku ära. Ega talle endale ka meeldi. Lapsetapu nuuskimine ei saagi meeldida, aga töö on selline. Lisaks kõik eelmainitud mured. Põrunud perekond. Tüüpilised väikelinna tegelased, kõik umbusklikud, kõigile näkku kirjutatud: paki asjad ja sõida. Oma Chicagosse tagasi. Umbes et meie mõrvad, meie sarimõrvar, ärgu võõrad siia oma märkmikke toppigu.

Ilus on tegelikult see Ameerika väikelinna kirjeldus. Vahvad tegelased kah, olgugi nad sihukesed isepäised jässid ja veidrikud. Muudkui oota rõõmsalt, millal järgmine mängu tuuakse. Aina lõbusamaks läheb, sest kubiseb teravmeelsetest vihjetest. Kindlasti enamikust aru ei saa, polda ju ameeriklane.

Mõnevõrra, olgugi tegu jäledate roimadega, meenutab teos isegi sellist klassikat nagu Ray Bradbury «Võilillevein». Lugege see ka igaks juhuks läbi, saate täiema elamuse kätte.

Gillian Flynn «Lõikepind»
Gillian Flynn «Lõikepind» Foto: Raamat

Gillian Flynn «Lõikepind»

Inglise keelest tõlkinud Anne Kahk

Varrak

254 lk

Märksõnad
Tagasi üles