R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Soome suursaadik – mitmendat ringi Eestis

Evelyn Kaldoja
Soome suursaadik – mitmendat ringi Eestis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Erakogu

Kahe soomlase kokkuviimiseks tuli 20 aastat tagasi renoveerida nende kodumaa Tallinna saatkond ja tunnistada Toompea inimasustus varem teadaolnust kõva sada aastat vanemaks. Sest paljalt ühiselt üleminekuaja Eesti vee ja Soome moodsa sanitaartehnika sobimatuse küsimuse lahkamisest nende kahe kokkuviimiseks ei piisanud. Lõpuks aitasid aga peensusteni läinud ehitustööd ja seiklused 1990ndate Tallinnas laduda inseneri ja diplomaadi abielule kõva vundamendi. 

Elus toimivad paljud asjad justkui ühe ahela lülidena, nendib Soome suursaadik Eestis Kirsti Narinen. Tema enda elu ilmselt kandvaim lüli tundub olevat kindlalt ankurdatud Kohtu 4 külge Toompeal.

«See ahel algas Peterburist, toona siis Leningradist,» meenutab naine. Just sealsest Soome konsulaadist saadeti ta 25-aastase konsulaartöötajana 1986. aastal esimest korda lähetusele Tallinna, toona Sütiste teel asunud esindusse viisasid vormistama.

Oma Eesti-sidet sai Narinen uuendada siis, kui aastatel 1990–1992 taas Neevalinna lähetati. «See oli Baltimaade vabanemise põnev aeg,» meenutab ta ja lisab, et kuna neid riike tundvaid diplomaate oli Soome välisministeeriumis vähe, kutsuti ta 1992. aasta talvel tagasi Helsingisse – esimeseks taasiseseisvunud Baltimaade lauaülemaks.

Aasta hiljem vabanes Tallinna saatkonnas nõunikukoht, mida Soomes keegi ei ihaldanud: «Üks põhjus oli kindlasti see, et inimesed teadsid, et seal on väga palju tööd – pikad päevad ja nii edasi. Teised võib-olla arvasid, et koht pole seksikas – liiga lähedal, väga palju turiste, viisarežiim... Aga siis sattusin mingis rahaasjas haldusosakonda ja seal öeldi, et ega sulle ju ka ei tasu seda töökohta pakkuda. Vastasin, et vist ei tasu jah – olin alles aasta varem Soome tagasi tulnud, elu sisse seadnud.»

Samal õhtul läks Narinen sõbrannaga Helsingis Elite restorani ja seal tuli jutuks Tallinna-koht. «Sõbranna küsis, kas on mul mingi eriline põhjus mitte minna Eestisse,» meenutab Narinen. «Ütlesin, et ei ole. – Aga mingi eriline põhjus, mis hoiab sind Helsingis? – Ka ei ole. – Mida sa siis mõtled, mine!»

Saatkond, kuhu toona 32-aastane Narinen 1993. aasta oktoobris saabus, paiknes Liivalaia tänavas. Poliitikadiplomaate töötas seal kaks – toonane suursaadik Jaakko Kaurinkoski ja tema. Lisaks kaitseatašee ja tolle abi, politseinõunik, kultuurinõunik ja majandusosakonna töötajad. Viimases töötas nõunikuna ka tänane kõrgeim eestlasest euroametnik Hendrik Hololei.

«Suurim vahe tänapäevaga seisneb selles, et siis oli suur viisaosakond,» sõnab Narinen. «Iga eestlane, kes tol ajal Eesti ja Soome vahet reisis, sai vist seal sabas seista. Olukord oli hull nii sõitjatele kui ka viisade vormistajatele.»

Et süsteem päris umbe ei jookseks, käisid nädalavahetuseti inimesed Helsingi peamajast abis – nende vahetused Tallinnas käisid ööpäev ringi.

Tööpuuduses ei vaevelnud ka poliitikadiplomaadid. Näiteks valmistas Soome siseministeeriumile tol ajal muret Eesti passiregistrite ja piirivalve kehv tase, mis tingis tiheda koostöö tolle sektori ametnikega. Ka aitasid soomlased eestlastel ühiskonda arendada ja üles ehitada – Eesti pingutas ju selle nimel, et liituda rahvusvaheliste põhiorganisatsioonidega.

«Soome peaminister, välisminister, president ja teised käisid kogu aeg Eestis, nende käikude ettevalmistamine oli nõuniku töö,» räägib Narinen. «Minu üleanne oli panna poliitikutele kirja vestlusteemad ja asjade seis, saada Tallinnas asjaomastelt isikutelt infot ja edastada see Helsingisse. Soome ja Rootsi saatkonnad Tallinnas olid ka kohad, kust teised toona alles alustanud diplomaatilised esindused teavet ammutasid. Nad teadsid, et meie oleme kursis.»

Omamoodi teravaid elamusi pakkus igapäevaelu Tallinnas. Vanal Mercedes-Benzil, millega Narinen sõitis, löödi kuus-seitse korda aknad sisse. Mõne aja pärast sai ta küll loa parkida autot Rävala puiesteel välisministeeriumi ees, aga ei pääsenud sealgi halbadest üllatustest. «Ühel hommikul puhastasin auto lumest ja hakkasin sõitma,» meenutab ta. «Miski tundus küll nagu teisiti, aga ma ei saanud aru, mis see on. Siis aga küsis saatkonna autojuht, et kas ma tean, et tagumine põrkeraud on kadunud. Mercedese plastmassist osad olid väga kallid ja langesid tihti varaste saagiks, mu vaene kindlustusfirma sai neid aina uuesti kinni maksta.»

Oma tulevase abikaasa Ossi Narineniga kohtus suursaadik kohe pärast Tallinna saabumist. Aga siis sädemeid veel lööma ei hakanud. Asi oli üpris proosaline, nimelt jooksis diplomaadi Kaupmehe tänava euroremonditud korteri WC läbi. Ehk potiintsident, nagu asjaosaline sõnastab.

«Ничего не делать (midagi pole teha),» kõlas majaperemees Dmitri hinnang. Soome saatkonnas tehti samal ajal remonti, naine uuris, kas talle oleks soovitada nõu andma mõnd kaasmaalasest ehitusspetsialisti. Kohale saabus toona Lemminkäineni palgal olnud Ossi. 

«Vesi oli sel ajal mitte päris puhas. Torustik oli liiga peen selle musta vee jaoks,» mäletab suursaadiku abikaasa probleemi sisu siiani. Järgmise pikema jutuni jäi kolm aastat.

Tolle aja tingimuste kohta nendib Narinen, et «elasime normaalsete Eesti inimeste elu». Esimesel talvel oli tal köögis seitse ja söögitoas 11 soojakraadi, radiaatorite abiga õnnestus 18 kraadi kätte saada. Tõsi, samal ajal ei saanud muid elektririistu kasutada, sest siis lõi korgid välja.

«Ma mäletan, et aastal 1993 oli Tallinnas üle saja plahvatuse – autod, kioskid,» meenutab Ossi.

Ka suursaadiku abikaasat on töö mitu korda Eestisse toonud. 1993. aastal pidi Lemminkäinen siin esialgu tegutsema kolm kuud, aga tegelikult jäi Ossi Narinen Tallinna viieks ja pooleks aastaks. 1994 alustati tööd Soome saatkonna majas Toompeal, ja mehe sõnul polegi tal teist nii keerulist objekti olnud, samas pakkusid remondi käigus välja tulnud arheoloogilised leiud ja ehitised kõigile suurt huvi. Muu hulgas sai Toompea asustus dateeritud sada aastat varasemaks, kui seni arvati.

«Nendega, kellega me siin koos tööd tegime, saime päris sõpradeks, ja oleme seda ka praegu,» ütleb Ossi Narinen ja lisab, et samast pundist on ka nende poja Antti ristiisa.

Nüüdne suursaadik meenutab, et esimene pidu oli sarikapidu. «Olin vastutav isik ja mäletan, et andsin sulle juhiseid, mida teha,» meenutab naine. «Selgeid juhiseid,» rõhutab mees ja lisab: «Pärast seda ongi nii jäänud – juhised on selged.»

«Teeb elu kergeks,» arvab Kirsti.

Ossi ei kipu vaidlema: «Teeb mehe elu kergeks, jah.»

Pikemalt said nad jutule 1996. aasta oktoobri lõpus ühel laupäevaõhtul, kui Lemminkäineni poisid tähistasid tööde lõpetamist. Ja juba esmaspäeval elasid nad koos.

«Olime hästi vanad inimesed – mina peaaegu 36 ja sina 39,» vaatab suursaadik abikaasa poole. «Kui sa sel ajal ka ei tea, mida tahad, siis…»

Saatkonnamaja avati 1996. aasta 12. novembril. Kirsti ja Ossi Narinenist sai esimene Tallinna Soome Püha Peetruse koguduses laulatatud paar septembris 1997. Kui pea aasta hiljem lõppes naisel esimene Eesti-missioon, jäi tema abikaasa Tallinna, ehitama Rocca Al Mare kaubanduskeskust. Objekti üleandmise kuupäev oli 10. november, üsna samasse aega prognoosisid arstid aga ka Narinenide esik-lapse sündi. 

«Sattusin viimasel hetkel vererõhuprobleemidega haiglasse ja arstid teatasid juba 9. novembril, et kutsume sünnituse esile,» meenutab naine. «Mina ütlesin, et kui kellegi elu ohus ei ole, siis äkki lükkame veel ühe päeva edasi, sest Tallinnas on homme Rocca Al Mare üleandmine, tahaks väga, et abikaasa oleks ka siin.» 

Arsti silmad läksid küll suureks – sellist asja polnud keegi veel palunud –, aga ta andis järele. Lennujaamu kimbutanud tohutu lumetormi kiuste õnnestus Ossil 10. novembril kodumaale jõuda, et 11. novembril tervitada tütar Viivi sündi.

Kui Kirsti 2004. aastal – juba pärast teist last – täiskohaga tööle naasis ja Soome saatkonda Sloveenias saadeti, läks abikaasa kaasa. 2005. aasta kevadel sai mees aga pakkumise tulla Tallinnasse Swisshoteli ehitama. «Ma ei olnud vastu, diplomaadi abikaasa olukord on juba kord selline keeruline,» nendib Kirsti. «Ega ma näegi teda mingil prouade klubi teejoomisel istumas.»

Esialgu räägitud aasta asemel jäi mees seekord Tallinna 2008. aastani. Naine pidi samal ajal Sloveenias hakkama saama kahe lapse ja igal aastal vahetuva lapsehoidjaga. «Aga lõppkokkuvõttes läks siiski hästi,» mainib ta.

«Töödest oli see kõige raskem. Või ei?» pärib Kirsti Ossilt Swisshoteli kohta. Mees vangutab küll alguses pead, siis aga nõustub, et inimestel leidmise mõttes oli see tõesti keeruline: «Jah, sel ajal oli küll ehitusturg päris kuum. Igal pool ehitati ja töö hind oli täiesti arusaamatu.» Seis oli nii pöörane, et ehitustöölisi oli odavam palgata Soomest kui Eestist.

Nüüd töötab Ossi Narinen Soomes ja lapsed on naise sõnul «jagatud Freudi stiilis» – poeg on Tallinnas ja tütar isaga Helsingis.

Intervjuu annavad Narinenid eesti keeles. Mõlemad leiavad, et hea abivahend keele õppimisel on televisioon: ««Vaprad ja ilusad» on väga hea, sest seal on lihtsad laused ja nad kordavad sama asja uuesti ja uuesti.»

«See oli auküsimus, et Soome diplomaat Eestis räägib eesti keelt,» rõhutab Kirsti ja lisab, et õppimist kipub ehk takistama vaid tõsiasi, et eestlased – nagu soomlasedki – tahavad teistele hirmsasti meele järele olla ja räägivad siis pigem nende keelt. Saadiku sõnul on oma keele rääkimine eriti oluline nüüd, kui Soome on tulnud ohtralt migrante, kellest paljud saavad ka varjupaiga. «Järjest suuremaks küsimuseks kerkib see, et me räägiksime oma keelt ja õpetaksime seda rääkimise, mitte õppetundide kaudu,» rõhutab ta.

Eestlaste puhul, usub Kirsti, aitab nüüd ka see, et vene keelt lihtsalt enam ei osata.

Kuigi Ossi töötab praegu Soomes, saab ka tema eesti keelt endiselt töös kasutada – olukordades, kus ehitusplatsi 360 mehest 80 on eestlased. Huvitav nähtus on tema sõnul aga see, et kui Soomes töötavad samas kohas eestlane ja eestivenelane, siis omavahel räägitakse soome keelt. 

Kirsti Narinen

•    Sündinud 1960. aasta 13. novembril Lappajärvis.

•    Lõpetanud Lester B. Pearson College of the Pacificu Kanadas ja Turu ülikooli magistrikraadiga õigusteaduses.

•    Soome välisministeeriumisse tuli kõigepealt 1984. aastal õigusosakonna praktikandina. 1985. aastal suundus juba Soome konsulaadi viisaassistendiks toonasesse Leningradi, aastatel 1990–1992 oli ta Peterburis asekonsul ja aastatel 1993–1998 Tallinnas saatkonna asejuht. Aastatel 2004–2008 tegi ta asejuhi tööd Soome saatkonnas Slovennias ning 2014. aastast töötab suursaadikuna Eestis.

•    Abielus Ossi Narineniga (sündinud 1957), paaril on kaks last: tütar Viivi (sündinud 1998) ja poeg Antti (sündinud 2001).

Tallinnasse tõi «kartellikokkulepe»

Oma Eestisse suursaadikuks tuleku tunnistab Kirsti Narinen pikema jututa kartellikokkuleppeks.

Selle sõlmis ta 1996. aasta lihavõtete ajal, kui parajasti Helsingis Soome välisministeeriumi peamajas töötanud Aleksi Härkönen nende Toompea maja vaatamas käis. «Ja just sellest toast mäletan, kuidas ta mulle ütles – näitasin ehitustöid – kuule, mis sa arvad, teemegi nii, et mina tulen saadikuks Tallinnasse ja sina tuled pärast mind,» kirjeldab Kirsti suure muigega. «Ma ütlesin, et olgu, teeme nii.»

2010. aastal, kui Härkönen tuligi Tallinnasse ja ühtlasi andis teisele poolele teada, et nüüd on tema oma osa sobingust täitnud.

Kirsti võimalus avanes 2013. aasta suvel, kui Soome välisministeerium ootas oma töötajatelt järjekordseid taotlusi, kes kuhu minna soovib. Siis pärinud riigisekretär Kirstilt poolnaljatlemisi: «Kes sinust saab, kui sa suureks kasvad?»

«Ja mina ütlesin, et nüüd, kus sa küsid, siis jah, ma tahan Tallinnasse saadikuks. Meil on kokkulepe selle kohta juba olemas. See vajab lihtsalt vormistamist,» naerab Kirsti.

Riigisekretär säilitas siiski mõningase skepsise ja palus Kirstil kirja panna ka teine eelistus juhuks, kui teda Eestisse oma esimesele suursaadikukohale ei lubata.

«Mina läksin täispangale ja ütlesin, et mina ei taha midagi muud, ma tahan Tallinnasse ja ma arvan, et keeleoskuse ja kogemuse ja kõige selle kaudu on minust isamaale kõige rohkem kasu Tallinnas,» räägib Kirsti. «Tema küsis, aga mis siis saab, kui sa ei saa? Ma ütlesin, et no siis ma ei lähe kuhugi.»

Ossi poetab kõrvalt, et tema selles olukorras küll mingit riski ei näinud. Kirsti on nõus: tema mõelnud, et kui nad vähegi arukaid otsuseid seal teha oskavad, siis ta selle koha ka saab – varem või hiljem. Möönab aga siiski, et esimese suursaadikukohana Tallinna saamine on Soome puhul ebatavaline.

Oma mõtte selgitamiseks tutvustab Kirsti Soomes kehtivat suursaadikukohtade hierarhiat. «Üks, esimene ja ainuke on ELi esindus Brüsselis, siis on teises reas kõik suured – Moskva, Washington, Berliin, Tallinn, London, Pariis, ÜRO, Peking, Stockholm,» lausub ta. «Väga harva juhtub, et keegi, kes läheb esimesele saadikutööle, sattub nende kümne hulka.»

Ta nendib, et see teeb ka elu natuke raskeks. Sest kui aastal 2018 saadikutöö Eestis otsa saab, on raske mõelda kuhugi n-ö tavalisele saadikukohale minemisele.

Ossile tundub vähemalt üks koht tavalise saadiku abikaasa tööks sobivat: «Lähme Austraaliasse.»

Märksõnad
Tagasi üles