Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Õnn on otsuse küsimus

Nick Cave filmi võtetel. FOTO: Kaader filmist

Kõigepealt näidatakse ühte karvast meest Londoni taksos, kes räägib sellest, millest ta ei taha rääkida. See karvik on Warren Ellis, kes kirjutas koos Nick Cave’iga «Skeleton Tree» laulud. Ellis on kurb. Kui ekraanile ilmub Nick, kes paneb vannitoas pintsakut selga ja kammib juukseid, siis on ka Nick kurb. See on raskemast raskem. Mitte ainult inimestele kinolinal, vaid ka vaatajatele.

Tellijale Tellijale

Arvata võib, et selles paarisaja-midagi-pealises Helsingi kinosaalis teab iga viimane kui inimene, et möödunud aasta juulis sai õnnetult surma Arthur, üks Nick Cave’i kaksikutest poegadest, ja see film, mida me siin vaatame, käib kaasas ansambli Nick Cave and the Bad Seeds kuueteistkümnenda plaadiga «Skeleton Tree».

Õigem oleks öelda, et käib selle ette: nimelt ei suutnud Nick Cave ette kujutadagi, et ta käiks selle plaadi ilmumisega mööda ilma ringi, annaks intervjuusid ja räägiks plaadi valmimisloost. Selle asemel helistas ta vanale Melbourne’i tuttavale Andrew Dominikile ja tegi ettepaneku «Skeleton Tree» lindistamisest film teha. (Et maailma väiksemaks teha, siis oli Dominik see, kes hakkas pärast Nick Cave’i Deannaga käima.)

30.09.2016 03.10.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto