Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: kas Eesti õigeusukirikute liitmine on lahendus või probleem?

Nevski katedraal Tallinnas (MPEÕK). FOTO: Peeter Langovits

«Kirik peab olema inimeste ühendaja,» ütleb Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus. Kena sõnum, mis iseäranis hästi võiks kõlada Eesti õigeusklike kõrvadele. Üks Eesti taasiseseisvumisest käärinud suur kirikukonflikt paistab justkui tüürivat pärast pikaajalist tormi leitud rahusadamasse, kuid sellel teel on mitu mõtlemapanevat ja murelikuks tegevat kari.

Eestis tegutseb teadupärast kaks õigeusu kirikut: Konstantinoopolile alluv Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (EAÕK) ja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (MPEÕK) Nende lõhes on niihästi aja- ja kultuurilooline kui ka juriidiline ning majandus-poliitiline mõõde.

Nii nagu Eesti riikki, taastas EAÕK 1993. aastal oma tegevuse õigusliku järjepidevuse alusel ning teda tunnistati omandireformi subjektina. Ligi kümme aastat vaidlusi varade üle viis viimaks niikaugele, et MPEÕK sai pooleks sajandiks sümboolse tasu eest enda kätte olulised kirikuhooned. Ent tuha all hõõgub tuli, sest Vene Õigeusu Kirik pole selle lahendiga leppinud.

Nüüd on EAÕK tänavu Kreetal toimunud ülemaailmse õigeusu kiriku kirikukogu ehk sinodi otsuste tuules võtnud initsiatiivi ühineda üheks autonoomseks õigeusu kirikuks alluvusega Konstantinoopolile. Tulevikus võiks ehk Eesti õigeusu kirik olla täiesti iseseisev.

Ilusas plaanis on aga mitu konksu. Nimelt on valdavalt eestikeelne EAÕK väike ja vaene, venekeelne MPEÕK seevastu suur ja jõukas. Kahe poole liitmine väiksema seatud tingimuste järgi võiks teatud asjaoludel olla teoreetiliselt ju võimalikki. Meenutagem, kuidas Isaac Asimovi «Asumi» sarjas mängib pisiplaneet galaktikaimpeeriumis juhtrolli. Siin ei pruugi lugu olla niisama lihtne.

Me ei saa ennast kuidagi lahutada üleilmsetest protsessidest. Me ei tea ju näiteks, kuidas käsitlevad teemat Venemaa president Putin ja Türgi riigipea Erdoğan – Konstantinoopoli patriarhi süüdistatakse koostöös väidetavalt võimu haarata üritanud gülenistidega. Ja kui mõelda, et Moskva patriarhaat olekski mingil arusaamatul põhjusel plaaniga päri, siis kuidas kujutada ette samasuguste joontega protsessi näiteks Ukrainas?

Eestis määratleb viimase rahvaloenduse andmetel end õigeusklikuna 16 protsenti 15-aastastest ja vanematest Eesti elanikest. Asi pole kokkuvõttes milleski muus kui võimus ja mõjus ning see annab lihtsa vastuse küsimusele, miks peab avalikkus ning ka riik Eesti õigeusu kirikutes toimuvat tõsiselt ja üksiti murelikult jälgima. Kui ühendamine aset leiabki, võib pikemaajalises perspektiivis ühtse õigeusu kiriku jõuõlg kanduda siiski ida poole. Ja me teame hästi, et sealtpoolt tuleb veel mõndagi peale tõusva päikese.

29.09.2016 01.10.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto