Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Marti Aavik: riigikogu! Palun tehke vorstivabrik korda

Marti Aavik FOTO: Tairo Lutter / Postimees

Selles, et absoluutselt kõik põlvepikkused poisikesed või ainult oma olmemelule keskendunud daamid/härrad Eestis ei teadnud veel esmaspäeval, kes on Kersti Kaljulaid, ei näe ma mitte mingisugust häda. Tema isikus ja vaadetes ka mitte – ta ongi äge kandidaat.

Olukorra sisuline puudus on hoopis selles, et järjekordne kandidaat pole seni olnud poliitiliste vastaste rünnakute ja pideva avaliku läbivalgustamise all. Just need on aga olulised demokraatlike isikuvalimiste juures, ehkki meile ei pruugi inimlikult selliste heitluste jõhkrad, kurjavõitu elemendid alati meeldida.

Sellest, et mõni inimene ei teadnud veel äsja Kersti Kaljulaidist midagi, saame kiiresti üle. Vaatan meediamonitooringut ja näen, et viimase mõne päevaga on tema nime mainitud kaks korda rohkem kui kogu eelmise aasta peale kokku. Ta saab tähele panemata jääda vaid neil, kes tõesti ühtegi vähegi uudistega tegelevat kanalit ei vaata/kuula, ühtegi ajalehte ei sirvi.

Elementaarne teadmine – selline inimene on olemas, on teinud kena karjääri ja ajab väga sümpaatset ja arukat juttu – ei asenda aga pikaajalist poliitilises turmtules vastupidamist. Ei saagi asendada, sest vähemalt meil Eestis pole kombeks (või ei jätku jõudu?) tegeleda ametnike või ka tippanalüütikute mineviku ja tegude avaliku läbivalgustamisega, kui ta pole just mingi eriti suure ja selge sigadusega hakkama saanud. Kui inimene pole poliitikas olnud, siis ei ole tal ka olnud poliitilisi konkurente, kes on huvitatud kõigi küsitavuste esile toomisest – olgu need rünnakud õigustatud või mitte.

Me ei ole säärases olukorras varem olnud. Võrdlus Lennart Meriga ei päde, sest tema osales enne presidendiks saamist aastaid poliitikas, tegi 1992 läbi presidendi otsevalimise kampaania, sai seal teise tulemuse ja valiti alles siis riigikogus presidendiks. Samamoodi oli Arnold Rüütel avalikkuse röntgeniaparaadi all. Meil hakkab see pärast Toomas Hendrik Ilvese kümmet aastat Kadriorus justkui meelest minema, et tema oli enne presidendiks saamist üks kõige populaarsemaid poliitikuid Eestis ja võitis Euroopa Parlamendi valimised 2004. aastal.

Ootus parteideülese ja -välise kandidaadi järele on mõistetav. Ometi tuleb tähele panna, et igapäevane poliitiline protsess ja demokraatlikud valimised eriti ongi see sõel, mille läbimine on poliitilise ametikoha saamise eeldus. Me tahame seda tihtipeale unustada poliitika olemuse juurde kuuluva vastuolu tõttu: vorsti tahaks süüa, aga vorstivabrikus toimuv eriti ei meeldi. Ometi peab just see vorstivabrik tagama, et lõpptoode vastab tervisekaitse nõuetele ja etiketil on õigesti kirjas kõik olulised andmed koostise kohta (ei piisa ainult sellest, et tarbija on valmis seda poest ostma).

Riigikogu on pärast eelmise laupäeva valimiskogu peaaegu sundolukorras. Oleks üsna samamoodi vastuolulises seisus ka kelle tahes teise väljastpoolt poliitikat tuleva kandidaadiga, kes pole kogu valimiskampaaniat kaasa teinud. Pea ees hüppavad tundmatusse vette praegu nii kandidaat ise kui ka riigikogu liikmed. Tunnen ühtpidi asjaosalistele kaasa, aga meenutan ka, et poliitikuks olemine on rangelt vabatahtlik.

Loodan väga, et Eesti saab hea presidendi. Aga ma tahaks kodanikuna selle protsessi usaldusväärsuses palju kindlam olla kui praegu! Seepärast: palun tehke vorstivabrik korda alates presidendi valimise reeglitest. Eesti ühiskond on väärt seda, et me poleks järgmiste presidendivalimiste ajal jälle samasuguses olukorras – sunniga veenduda kandidaadi sobivuses või sobimatuses ühe nädala jooksul.  

P.S. «Kes siis Eesti presidendiks saab?» oli talvest alates üks seltskondlik küsimus, mida (vähemalt mulle eelkõige) välismaalased esitasid. Ütlesin, et ükski tont ei tea kindlalt seda nime, aga mina võin öelda oma kodanikupositsiooni. Ja jätkasin: «Minu arvates peaks ta olema poliitik.» Kasvõi selleks, et tunda läbi ja lõhki trikke, millega teda nii sise- kui ka välispoliitiliselt lõksudesse meelitama hakatakse. Ei ole sugugi kindel, et mistahes muud kogemused asendavad vahetut, omal nahal kogetut, millised on poliitilises pokkeris kaotusevitsad ja kuidas olla homme paremas olukorras kui täna. (Ma väga loodan, et Kersti Kaljulaid, kui ta presidendiks valitakse, lükkab elava näitena mu kogenud poliitikute eelistamise jutu ümber.)

30.09.2016 03.10.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto