Sisukord
Arvamus
Tänane leht
01.10.2016
Eesti Mälumäng Dilbert Horoskoop Male Palju õnne Tagakülg Kibibi ootab järglast Kaljulaidi ülesseadmiseks andis allkirja 90 riigikogu liiget Eesti lühiuudised Ilm mängis Leedole viimasel päeval vingerpussi Suurte ootuste president (1) Metropoliit: ühiskirik on Stefanuse unistus (4) Kornelius ei näe kokkuleppekohta (4) Presidendikandidaat Kersti Kaljulaid räägib… (25) Majandus Saksamaa suurima panga jalgealune kõigub (1) Afgaan, ukrainlane ja tadžikk võitlevad Riias Eesti lipu all Välismaa Moskva ehitab Anti-Disneylandi Itaalia referendumil on Euroopale ettearvamatud tagajärjed (1) Militaar-Disneyland kui osa Vene noorsookasvatusest Kodune surve teeb V4 trotslikuks Arvamus Postimees 1991. aastal: kinnipidamisasutustes on jälle streike oodata Tuvi meie aknal. Debora Vaarandi sajand.* Juhtkiri: uue ajastu algus parvlaevaliikluses Marti Aavik: riigikogu! Palun tehke vorstivabrik korda (1) Päeva karikatuur Karl Martin Sinijärv: kuidas öelda? Mart Kivastiku veste: ma helistan Kerstile Suurte ootuste president (1) Kui Eesti kistakse kriisi: viis ohtlikku stsenaariumit (8) Peeter Langovitsi tagasivaade: kuus Leninit EKI keelekool: loeme raha Kultuur Eesti kultuuri täheatlas: esimene nooreestlane Rõlge roim provintsis! Tuvi meie aknal. Debora Vaarandi sajand.* Küll see kvantfüüsika on ikka üks segane asi! Õnn on otsuse küsimus Nädala plaat. Päikesemees kõneleb Aja auk. Potiässa fataalne lõpp Juudid ja rumeenlased – kes neid suudaks lahuta? Sport Spordi lühiuudised Kolm minutit, mis lõpetasid Euroopa muinasjutu Lihtsurelike meister püüab positsiooni säilitada Õnn, tihedad sidemed ja suur tõehetk Vaimsed probleemid lõid poksimaailmas kaardid segi Naiste jalgpallile näo andnud visionäär annab teed Zelinski uuele tulemisele AK Tuvi meie aknal. Debora Vaarandi sajand.* Kas ja kuidas töötab teadus majanduse mootorina? (1) Küll see kvantfüüsika on ikka üks segane asi! Rõlge roim provintsis! Nädala plaat. Päikesemees kõneleb Õnn on otsuse küsimus Korteriostjate nõudmised on läinud üle mõistuse Aja auk. Potiässa fataalne lõpp Putš keskerakonnas Viimane veerg Piret Õunapuu: kuidas eestlased oma muuseumi said Ansipi juubel (2) Kui Eesti kistakse kriisi: viis ohtlikku stsenaariumit (8) Juudid ja rumeenlased – kes neid suudaks lahuta? Sir Martyn Poliakoff: roheline keemia kui tänapäeva Robin Hood Arter Kodu – kindlus või lõks? Kohvikud kutsuvad Pärnusse Peksame pakse?! (1) Ennast ei tohi ahistada! Ikka need hispaania naised Sõiduproov: Opel Mokka X ehk X-faktoriga väikemaastur Trendisoovitus: liblikad talves Eestlased tegidki supermuuseumi Hoidistajad, mitte mingid tavalised moosikeetjad Soome suursaadik – mitmendat ringi Eestis Wabrik – midagi palju enamat kui pubi Tavaline hammustustreening Juuksed on nagu taimed – neid saab ümber istutada! Multikulti teine katse (7) Egle Eller-Nabi: šokolaad ja supervorm Kaja Kallas: töö ja aeg (1) Spordihullude püha üritus võlub ka algajaid Igaühest võib saada näitleja. Vähemalt seriaalis (1) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Marti Aavik: riigikogu! Palun tehke vorstivabrik korda

3 min lugemist
Marti Aavik FOTO: TAIRO LUTTER / POSTIMEES

Selles, et absoluutselt kõik põlvepikkused poisikesed või ainult oma olmemelule keskendunud daamid/härrad Eestis ei teadnud veel esmaspäeval, kes on Kersti Kaljulaid, ei näe ma mitte mingisugust häda. Tema isikus ja vaadetes ka mitte – ta ongi äge kandidaat.

Olukorra sisuline puudus on hoopis selles, et järjekordne kandidaat pole seni olnud poliitiliste vastaste rünnakute ja pideva avaliku läbivalgustamise all. Just need on aga olulised demokraatlike isikuvalimiste juures, ehkki meile ei pruugi inimlikult selliste heitluste jõhkrad, kurjavõitu elemendid alati meeldida.

Sellest, et mõni inimene ei teadnud veel äsja Kersti Kaljulaidist midagi, saame kiiresti üle. Vaatan meediamonitooringut ja näen, et viimase mõne päevaga on tema nime mainitud kaks korda rohkem kui kogu eelmise aasta peale kokku. Ta saab tähele panemata jääda vaid neil, kes tõesti ühtegi vähegi uudistega tegelevat kanalit ei vaata/kuula, ühtegi ajalehte ei sirvi.

Elementaarne teadmine – selline inimene on olemas, on teinud kena karjääri ja ajab väga sümpaatset ja arukat juttu – ei asenda aga pikaajalist poliitilises turmtules vastupidamist. Ei saagi asendada, sest vähemalt meil Eestis pole kombeks (või ei jätku jõudu?) tegeleda ametnike või ka tippanalüütikute mineviku ja tegude avaliku läbivalgustamisega, kui ta pole just mingi eriti suure ja selge sigadusega hakkama saanud. Kui inimene pole poliitikas olnud, siis ei ole tal ka olnud poliitilisi konkurente, kes on huvitatud kõigi küsitavuste esile toomisest – olgu need rünnakud õigustatud või mitte.

Me ei ole säärases olukorras varem olnud. Võrdlus Lennart Meriga ei päde, sest tema osales enne presidendiks saamist aastaid poliitikas, tegi 1992 läbi presidendi otsevalimise kampaania, sai seal teise tulemuse ja valiti alles siis riigikogus presidendiks. Samamoodi oli Arnold Rüütel avalikkuse röntgeniaparaadi all. Meil hakkab see pärast Toomas Hendrik Ilvese kümmet aastat Kadriorus justkui meelest minema, et tema oli enne presidendiks saamist üks kõige populaarsemaid poliitikuid Eestis ja võitis Euroopa Parlamendi valimised 2004. aastal.

Ootus parteideülese ja -välise kandidaadi järele on mõistetav. Ometi tuleb tähele panna, et igapäevane poliitiline protsess ja demokraatlikud valimised eriti ongi see sõel, mille läbimine on poliitilise ametikoha saamise eeldus. Me tahame seda tihtipeale unustada poliitika olemuse juurde kuuluva vastuolu tõttu: vorsti tahaks süüa, aga vorstivabrikus toimuv eriti ei meeldi. Ometi peab just see vorstivabrik tagama, et lõpptoode vastab tervisekaitse nõuetele ja etiketil on õigesti kirjas kõik olulised andmed koostise kohta (ei piisa ainult sellest, et tarbija on valmis seda poest ostma).

Riigikogu on pärast eelmise laupäeva valimiskogu peaaegu sundolukorras. Oleks üsna samamoodi vastuolulises seisus ka kelle tahes teise väljastpoolt poliitikat tuleva kandidaadiga, kes pole kogu valimiskampaaniat kaasa teinud. Pea ees hüppavad tundmatusse vette praegu nii kandidaat ise kui ka riigikogu liikmed. Tunnen ühtpidi asjaosalistele kaasa, aga meenutan ka, et poliitikuks olemine on rangelt vabatahtlik.

Loodan väga, et Eesti saab hea presidendi. Aga ma tahaks kodanikuna selle protsessi usaldusväärsuses palju kindlam olla kui praegu! Seepärast: palun tehke vorstivabrik korda alates presidendi valimise reeglitest. Eesti ühiskond on väärt seda, et me poleks järgmiste presidendivalimiste ajal jälle samasuguses olukorras – sunniga veenduda kandidaadi sobivuses või sobimatuses ühe nädala jooksul.  

P.S. «Kes siis Eesti presidendiks saab?» oli talvest alates üks seltskondlik küsimus, mida (vähemalt mulle eelkõige) välismaalased esitasid. Ütlesin, et ükski tont ei tea kindlalt seda nime, aga mina võin öelda oma kodanikupositsiooni. Ja jätkasin: «Minu arvates peaks ta olema poliitik.» Kasvõi selleks, et tunda läbi ja lõhki trikke, millega teda nii sise- kui ka välispoliitiliselt lõksudesse meelitama hakatakse. Ei ole sugugi kindel, et mistahes muud kogemused asendavad vahetut, omal nahal kogetut, millised on poliitilises pokkeris kaotusevitsad ja kuidas olla homme paremas olukorras kui täna. (Ma väga loodan, et Kersti Kaljulaid, kui ta presidendiks valitakse, lükkab elava näitena mu kogenud poliitikute eelistamise jutu ümber.)

Seotud lood
    30.09.2016 03.10.2016
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto