Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Agronoomidiplomiga mees loob kuulsate maalide koopiaid

Rakverest pärit Ivo Ridalaan usub, et võib tõetruult jäljendada paljude kunstnike töid. Samas otsib ta maalijana ka iseennast, loob sürrealistlikke pilte kontrabassiga ning vaikelusid viinamarjadega. FOTO: Sille Annuk

Rakverelane Ivo Ri­­dalaan soovis juba noorena minna kunsti õppima. Mõlgutas koguni Eesti riiklikku kunstiinstituuti astumise mõtteid, aga vanemad laitsid ta plaani maha.

«Poiss, õpi ikka midagi sellist, mille eest palka makstakse, mis midagi sisse toob,» soovitasid nad.

Ivo Ridalaan andis alla, suundus õppima Jäneda sovhoostehnikumi ning sai sealt 1977. aastal agronoomi diplomi. Kunstiga tegelemise himu kripeldas ikka hingel.

«Küll oleks hea osata maalida pilte, mis oleksid niisama ilusad nagu päriskunstnikel,» ohkas ta Kadrioru lossi näitusesaalides ringi jalutades.

Nõukogude ajal polnud asjatundmatul võimalik isegi mitte hobi korras maalimist proovida, kuna värve oli ülikeerukas hankida. Et neile ligi pääseda, pidid olema kunstnike liidu liige.

Aeg läks

See oli juba taasiseseisvunud Eesti ajal, nii paarkümmend aastat tagasi, kui Ivo Ridalaan ühel päeval avastas, et poes on õlivärvid täitsa saada. Ostis õhinal kuus suurt tuubi – sai põhivärvid kokku.

Läks koju, lõikas ehituspapist tüki välja ja mõtles, et nüüd maalib pildi keskele tiigi ning servadesse puud ja põõsad. Mitte midagi ei tulnud välja ja mees viskas pildi minema. Kuu aega läks jälle mööda.

Oh imet! Gildi galerii seintelt vaatavad vastu Gustav Klimti tööd, samuti Villem Ormissoni ja Konrad Mägi loodud «Pühajärv».

Ivo Ridalaan võttis järgmise tüki pappi ja maalis mereranna kividega. Kivid näisid nagu päris kivid, ja see andis lootust.

Nüüd on Ivo Ridalaan kuulus mees ja Eesti üks nõutumaid koopiate meistreid.

Kui ta eelmisel reedel Tartus Gildi galeriis oma loomingust rääkis, selgus, et tal on olnud kümneid esinemisi Rakvere galerii ühis- ja portreenäitustel. Ning juba ka kaheksa isikunäitust.

Ivo Ridalaan on maalinud nii Villem Ormissoni, Konrad Mägi kui Nikolai Triigi töid, aga samuti Hollandi kuulsuste Villem Kalfi ja Johannes Vermeeri või Itaalia kunstniku Sandro Boticelli loomingu tippteoseid.

Kui ta päris oma loomingust räägib, siis meeldib Ridalaanele luua vaikelusid, eriti vaikelusid viinamarjadega – neid näeb Tartuski. Samuti on siin  paar sürrealistlikku tööd kontrabassidega.

Kõik pildid on selgelt signeeritud Ivo Ridalaane nimega, ometi võiks väljapaneku pealkiri kõlada ka: «Gustav Klimt ja teised», sest trooni valitsevad Klimti «Ema lapsega», «Kuldkala», «Danae», «Lady ja faasanid» ja «Suudlus» ning siis veel Ormissoni ja Mägi mõlemad ühe tööga.

Ridalaan selgitas, et jäljendada saab ta ainult neid autoreid, kes on 70 või rohkem aastat tagasi surnud. Ta lisas, et tal on selliseid töid, mida ta on järele aimanud kõigis detailides, püüdes tabada ka ajastu hõngu, nagu näiteks Johannes Vermeeri «Piima kallav teenijatüdruk».

Aga Tartus näha olevad Austria kunstniku Klimti tööd ei ole üks-ühele koopiad ning Ridalaan sellepärast ei põe. See ei olegi ta eesmärk. Klimti motiivid on tänapäevani üllatavalt populaarsed, kuigi kunstnik on juba sada aastat surnud. Ja paljud disaineridki valivad ta loomingust elemente kas serviisidele või tekstiilile.

Kuidas koopia sünnib

Ridalaan ei tee saladust. Mõnikord on ees kunstialbumi lehekülg, teinekord arvutiekraani pilt. Ta jaotab pildi väikesteks ruutudeks ning veab samasuguse ruudustiku ka oma lõuendile. Edasi asub maalima ruuthaaval. Esimese kihi, teise kihi, kolmanda ... Kuni tunneb, et nüüd on valmis.

Ridalaanel on aastatega oskusi kogunenud ja nüüd ei pelga ta ükskõik millist tööd ette võtta, olgu see kas või Leonardo da Vinci «Mona Lisa».

Väga sügavale kunstniku pähe või kujuteldavasse objekti ta siiski ei tungi. Ütleb, et ükskord proovis, aga sattus suurde segadusse, ning leiab, et see on natuke ohtlik. «Maalin nii tehniliselt kui saan, maalin seda, mida näen,» rääkis ta.

Koopiate loomine on pannud ta aga huvi tundma kunstnike elulugude ja kunstiajaloo vastu.

Ridalaan arutles, et kui akadeemilise kunstihariduse poole püüdlevad noored saavutavad käelise vilumuse ja arvestatava pagasi, millelt kunstnikuna edasi areneda, nelja-viie aastaga, siis tema on iseõppijana kulutanud 15 aastat ning õpib praegu, 58-aastasena muudkui edasi. Tõsi, ta peab ka mesinikuametit, sest kunstist üksi ära ei ela.

Tema peamine nõuandja ja juhendaja on Rakvere kunstnik Riho Hütt, aga üks ta õpetajaid on olnud ka kadunud Lembit Saarts.

«Ei tasu kunagi oma unistusest loobuda,» ütles Ridalaan ja näis oma piltide keskel väga õnnelik.

01.10.2016 04.10.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto