Sisukord
Arvamus
Postimees
04.10.2016
Eesti Seitsme päevaga presidendiks (5) Horoskoop Male Dilbert Palju õnne Brüssel õpetab eestlastele kannatlikkust (6) Kolimisautod, kõrgete lagedega majad ja tohutu bürokraatia Kiirabi hakkab pealinnas töötama uutmoodi Saku suurhall on valmis paarisaja hobuse tulekuks Talvik süüdistab Ilvest parteide mõjutamises (1) Ligi 190 omavalitsust ühineb vabatahtlikult Rail Balticu lepe ootab Leedu Raudtee allkirja (2) Majandus Maksuboss Helm siirdub Nortalisse Kas miljardärist Trump hiilis 18 aastat maksudest kõrvale? (4) Välismaa Ungarlased migrante ei taha – kuid nende arvamus on kehtetu (1) Algas Vene opositsionääri Nemtsovi tapmise kohtuprotsess «Must esmaspäev» tõi Poola tänavatele tuhandeid naisi Välismaa lühiuudised Valkude taaskasutuse uurimine tõi meditsiini Nobeli Arvamus Sirje Niitra: president kui (vanem) õde (3) Artur Talvik: presidendi valimine – valus nagu puhastustuli! (13) Juhtkiri: tervist, proua president! (2) Postimees 1933. aastal: sakslaste «teine ida rügement» teel Tartu Tõnu Tender: kas riik hülgab eesti keele arendamise? (12) Santeri Junttila: miks Rail Baltic ei mahu rahvuslikku vaatevälja? (5) Kultuur Tulekul on kolm eriti naljakat päeva Laimjala rahvas püstitas Debora Vaarandi mälestuseks pronksist kuju (1) Lillelaste väljakutse maailmale Kultuuri lühiuudised Sport Poksi valitseja hullud päevad: Tony Montanaks kehastumine ja halb nali Spordi lühiuudised Haavatud Tartu jahib uut hingamist andvat edasipääsu Mida oodata Martin Reimi juhendatavalt koondiselt? (2) Tartu Ülikool läheb unistust püüdma kahe põhimeheta Eesti astub maailma kabe poole Arter Tulekul on kolm eriti naljakat päeva Tartu Tartu Ülikool läheb unistust püüdma kahe põhimeheta Talongideta söökla ei jäta ühtki last koolilõunast ilma Kuidas leida muuseumi, mis end nähtavaks ei tee? (1) Kolmikõed Luiged proovivad treeneriametit Unistus Vooremaa vallast hakkab hääbuma Veniv remont paneb tudengid proovile (6) Fookuses identiteet ja seksuaalsus Meelelahutus Koomiks Sudoku

Artur Talvik: presidendi valimine – valus nagu puhastustuli!

4 min lugemist
Artur Talvik. FOTO: Sander Ilvest

Esmaspäeval otsuseni jõudnud valimissaagas on vähe tähelepanu saanud minu jaoks oluline aspekt. Tegemist oli muutuste ja seisaku omavahelise võitluse teise etapiga. Kuigi presidendi käed ei ole piisavalt pikad muutuste juhtimiseks, on see positsioon märgiline ja selle ameti kandja saab olla vähemalt sõnades ka seisaku lõhkuja.

Sellest mõttelaadist lähtuvalt olen käitunud ka läbi kogu valimiste aja ja ilmselt ei saa ka ükski minu ja Vabaerakonna valija seda meile ette heita, sest just muutuste soovis ju meid valitigi. Õnneks oli valimistel ka kandidaat, kes oli valmis muutuste sõnumit kandma.

Poliitiline maailm on läbi elamas suuri muutusi kogu maailmas. Internetiajastu on võtnud võimult võimaluse omada info monopoli, mistõttu igasugune hämamine tuleb kohe ilmsiks ja PR-trikkidega olukordade ilustamine lihtsalt ei toimi. Muutusteprotsess võib pendli visata ka teise äärde, tuues esile reaktsioonilisemaid jõude, aga fakt on see, et vana moodi enam edasi ei saa ja uues ei ole veel päris selgust.

Muutuste aeg on kaasa toonud huvitavaid valimistulemusi paljudes riikides, teistsuguseid valimisi USAs ja mitmete valimiste ummikusse jooksmist (Hispaania, Austria jne). Eestis algas see tagasihoidlikult riigikogu valimistega, mille tulemusel said mandaadi kaks uut erakonda, ja jätkus juba jõulisemalt presidendivalimistega.

Kui kevadel oli üldine arvamus, et ju tehakse Kallas presidendiks, siis sügisel oli pilt hoopis teine. Rõõmustab asjaolu, et hoolimata valimiste läbikukkumisest valimiskogus tulid selgeks võitjaks siiski muutuste sõnumi kandjad. Valimiskogu teise vooru häältelugemisel lähestikku istunud Jõks ja Kallas lausa visualiseerisid uue ja vana võitlust.

Muutumas on ka suuremad erakonnad.

Vanad juhid ja juhtimisviisid piinlevad agoonias. Pärast puhastumist võib soovida ainult muutusteks valmis olevate erakondade koalitsiooni. Kui seda ei tule, siis on järgmine võimalus muutuste eest seisjatel näiteks valida kohalike omavalitsuste valimise ajal kogukondlikku sõnumit kandvate valimisliitude poolt.

Sümpaatne ja huvitav oli presidendivalimiste pikk kampaania. Suure huviga jälgis seda ka laiem üldsus, kuigi sõna sekka öelda sai ainult arvamusküsitlustes, seda ka sotsioloogilise valemi läbi. Ent arutelu käis pea igas seltskonnas, kuhu sel perioodil sattusin. Üldsuse poliitiline aktiveerumine on selge märk muutuste soovist.

Missugustest muutustest siis juttu on?

Esiteks muidugi poliitilise kultuuri muutumisest. Nii tõestasid need valimised, et väikeste tagatubade poliittehnoloogilised nipid ei läinud läbi. Täpsem oleks öelda, et läksid läbi osaliselt, aga õnneks ei viinud nende soovitud tulemuseni. Juhtiva võimuerakonna ülbus ja enesekindlus sai saatusliku hoobi. Ega võitlus ole veel lõppenud, aga senine juhtimisstiil sai kõva maksahoobi.

Telefoniõigus on out.

Toomas Hendrik Ilves pani telefoniõigust kasutades ja osa parteide tagatubadele Jüri Luike promodes oma presidendikarjäärile magedavõitu punkti. Kuidas ei suutnud nii suurte poliitiliste kogemustega inimene ette näha seda, et tema tegevus tuleb ilmsiks ja saab väga negatiivse varjundi?

Jah, ta ei helistanud fraktsiooni esimeestele, aga veelgi küünilisemaks teeb loo see, et kõned tehti osa erakondade mõjukatele liikmetele. Piltlikult öeldes kasutas ta telefoniõigust tagatoa mõjutamiseks. Telefoniõiguse uudis läks kulutulena riigikogu koridorides liikvele. Teades osa erakondade antipaatiat president Ilvese suhtes, võis kindel olla, et väärikas kandidaat Jüri Luik blokeeritakse esimesel võimalusel. Nii ka läks. See on valus õppetund tulevikuks. Presidendi avalike suhete osakonna hämav vastus mõjus loole veel nagu bensiini viskamine kaminatulle.

Spinnid on arvamuskujundamise räpane tööriist. Uues poliitilises kultuuris on oluline osa ka ajakirjandusel. Liiga tihti on näha, kuidas õelad ja kavalad spinnid satuvad ilma ajakirjandusliku filtrita meediasse. Positiivse näitena saab tuua paljude valimisliitude parteitutest (ja ka parteilastest) liikmed, kes ei lasknud ennast manipulatsioonidest hämada ja tegid oma otsuse kandidaadi sõnumist ja enda südametunnistusest lähtudes.

Riiklikud huvid ei saa jääda eneseupitamise varju.

N-ö eilse poliitika osa on ka oma erakonnast pärit kandidaatide upitamine. Esimestes voorudes takerdus selle taha eesmärk leida Eestile president. Meie fraktsioonil oli raske, aga positiivne kogemus koostööst valitsuserakonnaga. Nii mõnelegi meie liikmele nõudis tõsist eneseületamist IRLiga ühise kandidaadiga välja tulemine. Suur tagasilöök oli hetk, mil IRL tuli välja reklaamlehtedega, millega nad üritasid kinnistada parteivälist kandidaati oma parteiga. Õnneks ei läinud meie ühine kandidaat sellega kaasa ja ka IRL sai oma veast aru. Kõige valusamad vitsad eneseupitamisega kaasa minemise eest sai EKRE. See ämber koliseb veel kaua.

Maailmavaatevaba partokraatlik mõtlemine uues poliitilises olukorras ei toimi.

Vaba mandaadi printsiip on in. Saadikurühmade esimeeste tihti kasutatav väljend «ma kontrollin nii või naa palju hääli» uues olukorras ei toimi. Nagu valimised näitasid, kõlas see pigem pokkerimängija blufina, mis ei tähenda, et fraktsioon ei või olla oma valikus ühtne. Vaba mandaat tähendab, et probleem on läbi arutatud, mitte tagatoa poolt peale surutud. Fraktsiooni esimehed peaksid kajastama tegelikku olukorda, mitte arvama, et saadikud käituvad parteisõduritena.

Avatus ja läbipaistvus.

Uus president on öelnud, et riigiasjade sahtel peab olema avatud ja läbipaistev. See on väga raske ülesanne ja selle täitmine nõuab praeguses Eestis erakordset pingutust.

Aga valimiskord ja eriti asjaajamine enne viimast vooru riigikogus jättis väga mõru maitse. Stagnatsiooni ja muutuste vahelises võitluses nurga alt vaadates toimus muutuste võit jesuiitlikku printsiipi «eesmärk pühendab abinõu» jälgides. Et seda printsiipi ei peaks järgmistel presidendivalimistel kasutama, vajab presidendivalimiste kord põhjalikku muutmist. Muutuste protsess peab viima ka presidendi otsevalimisteni.

Kui paljud otsisid valimiste käigus rahva isa või ema, siis mina seda ei teinud. Minu nägemuses peaks Eesti olema tugevatest kogukondadest koosnev riik ja presidendi roll sellises riigis on olla pigem nende kogukondade liitja. Kui Kersti Kaljulaid selle ülesandega hakkama saab, siis on meil väga hästi läinud.

Seotud lood
03.10.2016 05.10.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto