Täna täpselt seitse päeva tagasi sai Kersti Kaljulaid kõne riigikogu spiikrilt Eiki Nestorilt, kelle jutt oli lühike ja konkreetne: «Tere, Kersti. Helistan sulle riigikogu vanematekogu ülesandel. Oleme arutanud ja jõudnud konsensusele, et tarvis oleks sinuga kohtuda. Et teha ettepanek kandideerida Eesti vabariigi presidendiks.»
Kaljulaid oli valmis tulema, arutama, fraktsioonidega kohtuma. Viimased 12 aastat oma elu Tallinna ja Luksemburgi vahel jaganud Kaljulaid juhtus parasjagu Eestis olema. Iseasi, kui suureks juhuseks seda pidada saab. Mitme erakonna juhid olid pärast iga nurjunud presidendivalimise vooru helistanud paarile-kolmele inimesele, Kaljulaidile teiste seas, et olgu nad olulistel hetkedel Eestis, võimalikult lähedal, kättesaadavad, laetud telefoniakuga.
